Kirjandusring (2.)

Tänane tund oli... sitt.
Kohalolijaid: 8 (mina va)
Puudujad: Kata ja Kristjan
Tunni eesmärk: teineteise tundma õppimine
Algus: 15.30
Lõpp: 16.45

Istusime ringis. Esimene ülesanne oli end tutvustada. Teine tegevus oli esitada küsimus, millele terve ring vastab. See läks täiega üle aja ja ma muutusin närvihaigeks ja ebaviisakaks nagu alati. Kellelgi ei olnud tore. See oli faking sitt. Madis lihtsalt rääkis kogu aeg valel ajal ja ta ärritas mind nii hullult, et ma tunnen, et kui ma selle ringiga jätkan siis minust saab hingetu inimvare.

Nad kurtsid, et neil on kõht tühi ja millal see lõpeb ja millal ära võib minna. Arvate, et mul ei ole või türa. Puhvet on kaks korrust allpool türa keegi ei keelanud endale süüa tuua.

Teine tegevus oli see, et igast liikmest tuli paari lausega kirja panna, milline esmamulje neist jäi. (Seda kasutan ma aasta lõpus). Madis on nagu "tra mul pole midagi kirjutada siia" nagu mv alati on ju kasuta oma kuradi aju. Aga teised jumaldavad teda, sest ta on lavastaja poeg ja kuulab jazzi. Vaau, lihtsalt võta mind, Madis.

Üks kutt kutsus mind pinnapealseks, sest ma ütlesin, et ma ei suuda olla suhtes kellegagi, kes tahab pitsa peale ananassi. Ma olin ju lihtsalt dramaatiline. Vist.

Järgmine tegevus oli selline, et mina kirjutasin tahvlile sõnad, mille valimisel aitasid Gerda, Sten ja Emili. Need sõnad olid järgmised:
Ilu
Assimilatsioon
Tuli
Sulnis
Vähk
Sügavkollane
Peegeldus
Armuvalu
Okse
Jõulukampsun
Prügiauto
Tee
Lumememm
Lüliti
Püss

Osalejad moodustasid paarid. Nende ülesanne oli loetelust valida kuus sõna, mida kasutades nad oma paarilisele pidid kirjutama. Kuigi ma otsest piirangut ei pannud, siis enamik valisid luulevormi. (Ilmselt selle pärast, et nad ei saanud sittagi aru, mida ma räägin).

Paar inimest olid selle ülesandega hädas, teised jälle ei tahtnud ette lugeda jne. Ma lootsin, et nad kirjutavad teineteisele ikka midagi toredat, aga enamik olid nagu "mömömö sa ajad mind oksele tapan su ära ja panen su laiba prügiautosse". Oeh.

Ühe tegevuse jaoks meil ei olnud aega ja see tegi mind suht kurvaks ja kõik nägid milline närvihaige hoor ma olen so there's that. Kena esimene ametlik tund.

Keegi mu sõpradest pöördus teise sõbra poole et "lähme Lõunakasse pastat sööma" ja ta oli nagu jaa ja siis originaalne sõber küsis teistelt sõpradelt ka ja ma olen nagu ahah kõik mu sõbrad lähevad sööma ja mind ei kutsunud keegi suht jõhker. Emili aitas veits klassi korda seada, aga jah, suht depressiivne oli seal üksinda asju kokku pakkida.

Koju kõndides läksin suht hüsteeriasse. Mu üks aju on nii õel mu esimese ajuga ja ma kartsin, kui agressiivne ta on.

Loivasin koju ja vaatasin meeleheitel perenaisi kus Orsoni eksnaine teda vägistas ja Mike sai vanglast välja jne. Mingi hetk tuli mul spontaanne mõte linna minna ja siis ma jooksingi kodust ära, jõudsin täpselt bussile.

Bussi peal halasin Triinule oma sitta elu. Siis natuke hiljem Melindale. Kell on pool 9 ja ma nutan kaubamaja meigiosakonnas. Üheti ma keeldun suremast, sest ma naudin elu, aga teisalt on raske eksisteerida, kui ma tean, et mu elul ei ole mingit väärtust ja ma lihtsalt peaks seda tegema. aGA jah.

Ma tean, et ma olen viimane inimene, kes peaks seda huviringi läbi viima. Ma olen loll, ma ei tea kirjandusest midagi, ma olen ebameeldiv, mul on kole hääl, ma ei saa teiste inimestega hakkama, ma ei tunne sotsiaalseid norme, ma olen soolane, ma olen emotsionaalne, ma olen kuri kontrollifriik ja ma rikun selle kõigi jaoks ära. Iga päev on lihtsalt meeldetuletus sellest, et ma olen täielik läbikukkumine.

Ma tahan elada, aga ma tunnen, et mu eksistents vajab õigustust, aga seda ma ei leia.

Also. Instagramis tuli mingi pakkumine, et saad kandideerida HALIFORNIA promomeheks pm. Et kannad nende riideid ja nemad panevad su pildi enda lehele ja kui sa oled sitaks tüütu ja neid oma profiilil promod, siis kui keegi kasutab minu nimega promokoodi, siis ma saan raha, so yeah. Mind valiti. Vb valitakse kõiki idk. Aga see on midagi, mis võib lõbus olla, I guess.

Ma ei ole kindel, miks see mulle nii väga meeldib, but it's something.

Kirjandusring (1.)

Kallis TTG õpetaja kui keegi näitab sulle seda blogipostitust siis palun pane silmad kinni ja kõnni minema.

Tere teen UPT-na kirjandusringi koolis ja ei viitsi neid igavaid logiraamatu sissekandeid teha nii et blogin hoopis.

1) Taustainfo

2) Materiaalne ettevalmistus
Käisin eile poes ja ostsin 20 euro eest jõulutulesid, küpsiseid ja teed. Hommikul pidin (lisaks muule) kooli kaasa võtma järgnevad asjad:
*veekeedukann
*suured jõulutuled
*väike jõulutulede pudel teelauale
*kaks pakki teed
*suhkrupakk
*suur küpsisepakk
*tass ja lusikas suhkru jaoks
*kaks kaussi küpsiste jaoks
*sitaks palju plasttopsikuid
* ???
Lisaks varastas Emili mulle sööklast peotäie neid pulki, millega oma jooki segada.

3) Emotsionaalne ettevalmistus
???

4) Mina tutvustavat tundi planeerimas üks vahetund varem:

ESIMESE (TUTVUSTAVA) TUNNI LÄBIVIIMINE
1) 30min enne tundi
Sõbrad aitavad klassi valmis seada. Lauad kaarde seada, küpsised ja tee lauale, jõulutuled. Arvutist panime lofi hip-hopi (projektor lasi pildi ka suurele tahvlile).

https://www.youtube.com/watch?v=hHW1oY26kxQ

2) 5min enne tundi

Helena neli sUuRepÄrAsT klassikaaslast sajavad klassi sisse ja hakkavad küpsiseid sööma. Üks neist võttis pihuga. Kuigi nad ei meeldi Helenale, siis Helena lootis, et nad jäävad ehk kuulama ja Helena usk nendesse kasvas. Klassikaaslased läksid ära. Helena jälgis mürgise pilguga poissi, kes mingeid ettekäändeid tõi, aga ta ei mäleta enam tema sõnu. Poiss lahkus Helena pilku kartes. Helena jääb soolaselt klassi.

3) TUTVUSTUS

Helena üritab rääkida, mida me tegema hakkame ja milline näeb välja elu kirjandusringis. Helena ohkab, sest ta sõbrad on kontrolli alt väljas ja otsivad samal ajal kohta, kuhu oma teekotid visata, kuigi selle jaoks oli eraldi tass nende nina all.

Update: küpsised on otsas

4) PRAKTILINE TEGEVUS NUMER UNO: VESTLUSRING

Rääkisime ns, mis meid lugudes paelub, olgu see raamatu, filmi, lavastuse vms vormis, mis oli väga sujuv üleminek meie järgmisele tegevusele

5) PRAKTILINE TEGEVUS II: KARAKTERI LOOMINE

Idee varastasin Birgiti ja Marta töötoast, mis toimus Wattpaderite kokkutulekul. Probleem oli ainult selles, et ainus asi, mis ma sellest töötoast teadsin, oli see, et seal oli tahvel ja nad tegid tegelasi. Triinu hämas mulle tund enne kirjandusringi midagi kokku, mille põhjal koostasin lihtsustatud ülesande.

Kirjutasime tahvlile erinevaid omadusi, mis puutusid vanust, sugu, välimust, sotsiaalset iseloomu, rolli, psühholoogilisi tunnuseid. Lasin neil valida erinevaid tunnuseid ja nii sündis kaks tegelast:
1) Teismeline tüdruk, kellel on kukehari ja saba, ning kes on ühtlasi homo prostituut, kes on kontrolli alt väljas. Tegelikult vajab ta oma hinges hellust.
Osalejad mõtlesid talle kaks eesmärki ja neile vastavad motiivid.
a) See tegelane tahab ülikoolis advokaadiks õppida, et päästa oma surmamõistetud isa, kuna neiu on veendunud, et ta on süütu. Ülikooli jaoks raha teenimiseks tuleb tüdrukul aga oma keha müüa.
b) Tegelase eesmärk on leida enda eluarmastus, sest ta teab, et vajab oma hinges hellust ja armastust.
2) 40-aastane meessoost kauboi, kellel on ka akne. Ta on alfaisane ja suhkruissi, kes kardab verd (sest tema venna tappis mõrvarkloun).

a) Tema eesmärk on tappa oma naine, sest ta tahab endale uut ja nooremat suhkrubeebit.
b) Ta tahab oma aknet ravida, sest ta on alati tahtnud olla Garnier'i reklaamis. Praegu saab ta olla ainult "enne" võttes, aga ta tahab olla ka "pärast" võttes.

Siin on meie tahvel:

3. ASI
Tegime seda jutuvestmise harjutust, mis kokkutulekul oli. Kes ei tea, see ei tea.

KONKLUSIOON

Läks hästi, sest mul olid head sõbrad, kes mulle kaasa elasid. Halb oli ajastus ja tänamatud küpsisesöödikud.

Minu hämmastavad kaasõpilased (neid oli muide 7):

Emotsioonid Helena kirjandusringis:

LISAÜLESANNE

Mis toimub pildil? Ootan vastuseid kommentaarides.

las ma proovin

kuidas olla seest surnud

sinu jaoks

it's not your fault

it's my own fault

i'm not human at all

i have no heart

it's not my fault

i'm not human at all 

i have no heart

we're not human at all

we have no heart

Triinu x Helena

Ma tulin täna avastusele, et minu ja Triinu laps näeks suht hot välja.

s i n

"Or do you not know that the unrighteous shall not inherit the kingdom of God? Do not be deceived; neither fornicators, nor idolaters, nor adulterers, nor effeminate, nor homosexuals, nor thieves, nor the covetous, nor drunkards, nor revilers, nor swindlers, shall inherit the kingdom of God."

ilus

mõni inimene on imeilus

mitte ilmtingimata

ihult

ega hingelt

isegi mitte selle poolest

et ta on alati

lahke ja hea

mõni inimene lihtsalt on ilus

lihtsalt nii

nagu ta on

mõnikord polegi rohkemat vaja

ole lihtsalt inimene

@laurirapp

Miks ma ei kirjuta

Taaskord leian end vastamast küsimusele, mida keegi ei küsi, kuid kahjuks pole ma kunagi suutnud tagasi hoida verbaalset kõhulahtisust, mis on mu juturada.

Allakäik algas kevadel, kui mu mõtted käisid iga päeva igal minutil kohtades, kus polnud vaja, ja mis puutusid kirjutamist minimaalselt kui üldse. Aeg möödus ja seda enam muutusin ma meeleheitlikumaks. "Kõik ju ootavad? Või ei oota? Varsti enam ei ootagi, kui ma nii pika vahe sisse jätan," korrutasin endale. Õigemini olidki need mu kirjutamist hõlmavad mõtted. Iga mööduva päevaga tundus muidugi lootusetu tagasi rajale saada, aga seda on varemgi juhtunud, see ei ole veel pöördumatu.

Muude asjade kõrvalt proovisin siiski end kirjutamislainele saada. Annet pole mul kunagi kõige rohkem olnud, aga see, mis millega ma tegelen, on ju tähtis? Mu unistus? Oma lugusid uuesti lugedes ja nende peale mõeldes tabas mind aga mõistmine, mille sarnast ma iial varem pole tundnud: see kõik ongi mõttetu.

Mõte on mulle kõik. Kui ma 11-aastaselt kirjutamisega alustasin, et oodanud ma kunagi, et saaksin luua midagi meisterlikku, või isegi kui, siis polnud see mulle eriliselt tähtsal kohal. Ma olen alati tahtnud, et mu lugudel oleks sees mõte, mingi suurema teema arendus, miski, mis tekitaks lugejas empaatiat. Miski, mida lõpetades oleks mul hea meel, et heitsin mõnele mulle olulisele teemale valgust.

Probleem on selles, et olin kogu aeg mõelnud, et kõikidest vigadest hoolimata on see mul olemas, aga ma eksisin. Isegi, kui mu peas tundus see hea moraalina, siis lõpuks ei suuda ma seda vääriliselt välja kirjutada. Mitte, et kedagi oleks algusest peale päriselt huvitanud.

Selles punktis olen kirjutamisega kohutavalt maas ja masenduses. Mis mõte üldse sellel kõigel on?
Ma teen ju seda hästi, mis ma teen? Teised ütlevad nii?

Ootused on need, mis tõmbasid igasugusele isule kirjutada lõplikult kriipsu peale. Ma pole iialgi suutnud jõuda püsivale seisukohale, et mu "looming" on hea. Vastuvõetav. Midagi, mis ei aja öökima. Samal ajal aga on kasvanud mu tutvusringkond nende inimeste seast, kes mu lugusid on lugenud, mis paneb mu õlule meeletut survet.

""Eraldunud" on seni hea, millal uus osa tuleb?" Aga nüüd tuleb mul järgmine osa veel paremini kirjutada ja juba eelmine kompis mu võimete piire... Lugedes köidetud raamatut kujuneb üldjuhul arvamus raamatust kui tervikust selle lõpus, mille jooksul on võimalus lool oma puudujääke korvata. Avaldades aga internetis n-ö "järjejutte" tuleb vaatluse alla iga peatükk individuaalselt. Olnud mitu kuud oodanud, ei saa ju see olla viletsam kui eelmine.

Kõige suurem mõrd olen aga mina ise, kes juba mustandit kirjutades kritiseerib igat sõna, mis tahab paberile ilmuda. Ma tahan olla enamat, kui shitpostide ametlik maaletooja. Mu ootused on ajaga kasvanud, aga minu oskuste kohta kahjuks sama öelda ei saa.

Niisiis, mul on mõttetud lood ja need pole piisavalt head. Miks ma enda jaoks ei kirjuta? See ju meeldib mulle? Kunst on ainus halastus mu hingele ja ometigi teeb see mind õnnetuks. Üleüldse olen ma omadega praegu suht putsis, sest mul pole mingit eesmärki olemiseks ja mul puudub tulevik ja ma magan iga päev 14-18h ja ma olen ainult ühe nädala koolis käinud.

Ma ei tea. Lihtsalt mu südant murrab näha nii palju vaeva millegagi, mida ma lõppude-lõpuks jälestan. 6 aastat kirjutamist ja nii vähe arengut.

Ma vihkan poolikuid asju, aga eelnev kogemus on näidanud, et igatsus minu järele on mööduv nähtus ja asendub üsna pea millegi paremaga. Minu peas on kõik lood olemas ja mulle sellest hetkel piisab. Kahju on ainult sellest, et nendest kellegagi rääkida ei saa.

Väike kõrvalteema on see ka, et igasugune community support on Wattpadis haletsusväärne. Tunnistan ise, et julgustava tagasiside puudumine mängis selles otsuses ka oma rolli (MITTE SINA TRIINU). See ei ole aga eriline näitaja, kuna harva piisab mulle sellest, mis mul juba olemas on.

Teinud otsuse 17-aastaselt alla anda avalikuks, hakkas mul kummaliselt kerge. Veel üks asi vähem, mida kaotada. See on kurb, aga see pole mulle veel kohale jõudnud, kuna elan pideva eitamise seisundis ning lisaks sellele tuleb mul olla keegi, kellel ei tohi olla negatiivseid tundeid. Ärge minu pärast muretsege. Ma pean tegelikult üsna hästi vastu.

Ma lugesin just Wattpadis ühte luuleraamatut. Kriitik minus teab, et sõnakasutus ja muu luulejura polnud seal kuigi peenetundeline ja omapärane ja tuhat paska veel, mille eest ma end alati vihkan, aga sellest hoolimata oli mõte mulle selge ja see mõte oli ilus. See viis mind tagasi enda kirjandustee algusesse, kus ma lihtsalt tahtsin teha midagi lihtsat ja siirast ja kus polnudki oluline, kuidas ma seda teen. Ma polnudki ju õeti keegi.

Proovin olla rohkem nagu see 12-aastane tatike, kes kirjutas särasilmselt igasugustest murdogeridest topeltenesetapuni, sest tuleb välja, et mul on temalt niimõndagi õppida.

Selge on see, et ma ei saa kirjutamisest igavesti eemal olla, kuna lubasin Triinule "Vaikust" kirjutada. Eks ole näha, mis sellest saab. Olen isegi suutnud viimastel päevadel vastumeelsust kirjutamise vastu eemale tõugata, aga hiljutise süngmusekäigu tõttu mu elus on olnud üsna raske keskenduda.

See tekst on nii struktueerimata ja tahtmatult soolane, aga las ta siis olla. Võib-olla on see esimene asi sellel aastal, mille kirjutasin päriselt endale.

Surnud jumalate maailm

Kord sai ilmas valgust,

mis lõid jumalad

Kes teadmatus pimeduses hüüdsid,

Näotute elajate südameid püüdsid

Nüüdki

Nad lõid hingi

Kes lõid oma maailmu

Kuhu jumalad ei mahu

Kes jumalate enda loodusse ei mahu

Rahu

Kaks jumalat, kes kuju muutmata

mahtusid teineteise sisse nagu pintsel liigub lõuendil

Maailmad põrkusid

Inimesed tõrkusid

Nõrkusid

Et ei osand arvata, et jumalgi saab surra

Rebis endaga tühimikku kõik jagatu ja loodu

Nüüd jumal uppus pimedas ja tuha-tähe meres

Kahe surnud jumaluse mustjas pigiveres

"Tähesära" järg

Ma näen sind
Su siluett peegeldub mu silmilt

Ma näen sind
Habrast kehajoont ja karastanud valu
Ma näen sind
endaga keskööl paduvihma all,
mida voolab kui pisaraid
Ma näen sind,
sest kui sära tuhmub, süda lõõmab edasi
Ma näen sind,
sest mulle meeldib näha head
Ma näen sind

Kunagi, kuidagi, hakkan ma siia blogisse postitama Triinu jaoks "Tähesära" järge "Vaikus". Iga peatükk on sildi all "Vaikus", nii et uute osade lugemiseks ja olukorra jälgimiseks on kõige lihtsam lihtsalt tollele sildile vajutada (paremal). See on kohutav idee ja ma kahetsen kõike. Armastan ka. Ikka teid.
- H

Uppunu

Ma olen alati tahtnud uppuda

Ma vist olen hulluks jäänud kõigest olnust

Olen paberist ja olen tolmust

ja nagu pime koban kõiki rannapiire

Eks, sa vesi, võta mu hinge

ja haara mu halvale läkitav pinge

Summuta kisavaid kaldalinde

Kütkesta mind surmani

Kõigis mu kehaõõnsustes koba

Kõiki mu õhtuseid mõtteid sa oma

Ma tahan olla millegi oma

Ja sosinad kuulevad

Kesk ööd on nii vaikne, et vaikusel hääl. Külmas valgusvihus seistes olen peaaegu haavatav, peaaegu kättesaadav, peaaegu teadmatu. 

Olen üksi.

Illusioonid tähtsatest mõtetest purustab üksainus tume siluett, kes mu ukseklaasi tagant mööda jookseb. Siis peatub. Paneb oma pikad tumedad sõrmed klaasile. Jõllitab. Näotu.

Järgmise silmapilguga ei oska ma eristada varju pimedusest, milleks ta on nüüd saanud ning millena mu koridorides paksult ringi hõljub. Võtab mu toast väljudes oma rüppe.

Hingan pimedust sisse. Hommikuks jääb minust fassaad.

Ma olen tuleohtlik gaas ja sa pole veel tikku tõmmanudki.

Disain

Võtsin kevadel koolis osa multimeedia kursusest. Panen siia üles mõned tööd, mis ma kas kooli jaoks olen teinud või pärast seda endale. Mõni on hea, mõni on suht halb, aga eks ole näha.

Yet again mingi pask

Jette

I just don't know where to go to. I need to get away from myself.

I don't want to be so empty.

You ruined me.

Olivia ja Roman

Laua külge kleepunud vanad supiplekid on enda külge kogunud tolmu ja karvu, mis tekivad õhku justkui müstilisest tühjusest. Inimhäälte müra on atmosfääri segunenud lämbe kalalõhnaga. Ma ei tea, kelle jaoks nad seda toitu teevad, sest ma ei näe kedagi seda söömas. Igal ühel on kaasas enda toit, enda seltskond, igaüks üritab endale kohta leida. Siin pole kunagi olnud "kõiki", vaid ikka "igaüks". Tunnen, et Metsiku Lääne aeg ei olegi kunagi lõppenud.

Üle ääre ajav prügikast kolksub iga kord vastu mu lauda, kui keegi uksest sisse astub. Mu kõrval on aken, kuid selle taga kõrvalhoone hallitav sein. Liza istub oma sõpradega aknalaual nii, et õrn valgus ta särama paneb. Viin kartliku pilgu tagasi lauale. Ellujäämise põhimõte on teada, kus su koht on.

"Olivia? Kas tohib?"

Jälgin haaratult enda kõrval seisvat poissi. Kuulen esimest korda ta häält, mis lummab mind rohkem, kui ma olen suutnud ette kujutada. Täpselt mõistmata, mida ta küsis, noogutan. Ta istub mu kõrvale ja ta silmade tuli on justkui ta palgele kumanud päikse peegeldus. Ta on kõige ilusam.

Ta ulatab mulle üle laua oma käe. "Roman," ütleb ta, "kunstist."

Võtan kohmetu naeratusega ta käe vastu. "Olivia... West... Reaalist."

"Oi..." Roman muigab. "Sa tundusid eemalt rohkem nagu kunstiinimene." Noormees muutub näost valgeks. "Mitte, et ma oleksin... Või raamatukogus... Tähendab..."

Naeratan malbelt. "Vanemate otsus. Tead ju küll, kui arstiks või advokaadiks ei saa..."

Roman turtsatab heatujuliselt ja pakib lahti oma lõuna. Tundmatu bändi logoga T-särk on talle kui selga valatud; laua alla pilgu heites avastan ta kulunud ketsid, mis paistavad sellised olevat stiilivalikuliselt. Teda ümbritsevas salapärases õhustikus heljus suitsune nelkide lõhn. Ta on minu moodi, aga ta on igas mõttes.. rohkem.

Roman paneb oma võileiva karpi tagasi. "Sa istud siin tavaliselt selle poisiga. Kus ta täna on?" räägib ta sujuvalt.

"Chandler? Ma ei tea. Kodus vist."

Ta jälgib mind kaalutlevalt. "Ta on su poiss?"

"Naaber."

Roman ohkab kergendunult ja lausub: "Okei."

"Okei?" naeran ma.

"Okei!" noogutab Roman ja viib häbelikult pilgu maha. "Ma parem ei ütle enam midagi," seletab ta laia naeratusega ja tõuseb püsti. "Näeme, Olivia!"

Näeme, Roman.

Viperidae

Muutsin enda blogi nime, kirjeldust ja kujundust. Leian, et selle praegune olek on kooskõlas minu loomuse ja blogi sisuga. Tänan siinkohal ka Triinut, kes aitas mul selle kõigega tegeleda.

Miks on blogi nimi Viperidae, on igaühe enda lahtimõtestamiseks. Võin öelda, et kõik variandid on õiged. Selle pärast see nimi mulle meeldibki.

Btw kas ma olen ka kunagi öelnud, et mulle meeldivad maod?

Küll oled püüdnud

Küll oled püüdnud mind köita

su pärlkäte vahele

Küll oled lubanud sõita

ilmamere vahule

Küll oled loonud luulet,

mis peaks mu hinge matma

Küll oled rääkind' suurelt:

su lunastus saaks katta

Küll olen tahtnud kullakätt,

kuid sul need roostetavad

Küll võlub kunstimeel eestkätt,

kuid su laulud tulevabad

Küll vallatlevad mereveed,

kuid su ookean täis on karvu

Küll olen otsind' pääseteed,

kuid ei vaja sinu armu

Küll olen otsind' armastust,

mis paitaks minu meeli

Kuid ainult see, kes armastab,

see tõmbab hingekeeli

TMB

Head emakeelepäeva, mu väiksed sarvesaiad.

"Mis toimub, Helena?" - J

Kus ma kolanud olen? Kas ma olen surnud või eneseotsingutel kaugel Tiibeti mägedes? Või on mu kadumisel palju koletumad tagamaad? Kas kõik, mis minust järele jääb, on emo blogi uuendused 2016. aastast?

Ei. Ma olen tagasi. Mida ma tegin? Ma lihtsalt ei leidnud midagi huvitavat, millest kirjutada, aga kuna Triinu oli nii lahke ja juhtis mu tähelepanu sellele, et maailmas leidub siiski paar inimest, kes mingil ajuvabal põhjusel mu postitustest veel huvituvad, siis siin ma olen.

Lisaks sellele on mul esimest korda elus päriselt aega (või siis pigem võimalusi) väheseks jäänud. Olen väga palju aega panustanud kirjandusvõistluse raamatusse "Eraldunud", lisaks sellele on mul Wattpadis veel neli pooleliolevat raamatut + ma tegelen ka projektidega, mida ei ole veel kuskil üleval. Üks suurimatest on koostööraamat Aksliga, aga sellest tuleb juttu mõnes tulevases postituses!

Mis ma veel olen teinud? Korraldame siin vaikselt maailma parimat pidu aka Eesti Wattpadarite Kokkutulekut. Sellega seoses tuleb varsti palju möllu, nii et stay tuned :D

Olen suutnud gümnaasiumis endale mingi sotsiaalelugi hankida. Samuti elasin ma üle suunatutvustuskursuse mapi esitamise tähtaja. Mul tuli omaenda laiskuse tõttu teha kolme kuu töö mõne päevaga. Ma suutsin seda ja ainult väikse ajukahjustuse hinnaga! See on ka põhjus, miks ma see nädal ei ole midagi uuendanud, vaid ainult blogin.

Siin ma olen: energiast tühi ja traumeeritud möödunud nädalast, aga täis tegutsemisvalmidust ja armastust selle vastu, mis ma teen! Teate, kui te leiate endale midagi, mida te armastate, siis tehke seda elu lõpuni ja täiel rinnal. Sära püsib silmas ja süda jääb soe.

Triinu on külas vol [see toimus pool aastat tagasi ja ma ei mäleta enam]

Nüüdseks on mälestus Triinu oktoobrikuisest külaskäigust üsnagi hääbunud, aga mis tuleb alustada, tuleb ka lõpuni viia. Kui ma mõne muu korraga sassi ei aja, siis esimesed tunnid kodus möödusid minu loomingu esitamisega Triinule, millle käigus mu nägu endiselt tõmbles. Seejärel suundusime mu vanemate magamistuppa. Neil on killer helisüsteem ja kui ma siis otsustasin telefoni kõlaritega ühendada ja külalisele Two Feet'i lasta, sain ma sellest rikastatud bassist täistabamusel kõrvaorgasmi. (Tavaliselt sellises korralikus kristlikus blogis niimoodi vanduda ei taha, aga asju tuleb öelda nii, nagu need on.)

Vaatasime õhtul ühte parimat thriller'it üldse: "The Machinist". Soovitan siiralt kõigile, kellele meeldivad hästi läbi mõeldud, kaasahaaravad ja tugeva atmosfääriga filmid.

Öö möödus... Huvitavalt. Ma ei tea, miks ma võtsin vastu otsuse, et Triinu magab põrandal ja mina diivani peal. Istusime siis poole ööni ta madratsi peal, kuulates muusikat mu pisikesest JBL kõlarist, üdini lummatud meie nina all toimuvast valgusmängust. Teate küll neid vidinaid, mille seest tuleb hästi palju "karvakesi", mille otsas väiksed tuled on? :D Jõllitasime seda mitu tundi, liigutasime erinevatel viisidel, lõime valgusmustreid. "Ma tripin ära," võis mu suust kuulda igal lauluvahetusel, mispeale Triinu vaikselt nõustumist üles näitas.

Kõige meeldejäävam selle kohtumise juures oli aga ärkamine.

Ma tundsin juba, et midagi nagu häirib mind, mille peale mul tuleks ärgata. Mingi kosmiline jõud, mis röövib mind mu magusast unest. Teatud magus pingeline oht. Midagi on lahti.

Avasin aeglaselt silmad selleks, et näha tüdrukut, kes rätsepistes enda madratsil istus ning mind jõllitas. Kõige pealt ehmusin, siis tundsin kohmetust, et Triinu mu padjanägu näeb. Siis pahandasingi, et miks ta vaatab mind, kui ma magan, mispeale ta selgitas, et ta tundis, et ma hakkan ärkama. :D Kindlasti, Triinu. 

Loo moraal on selles, et mul ei ole elu ja kui keegi mu blogi lugedes mõtleb, et talle kõlbaks minuga paar sõna juttu puhuda, siis HMU :D Mu Wattpad on endiselt THE_MOCKINGBIRD