Surnud jumalate maailm

Kord sai ilmas valgust,

mis lõid jumalad

Kes teadmatus pimeduses hüüdsid,

Näotute elajate südameid püüdsid

Nüüdki

Nad lõid hingi

Kes lõid oma maailmu

Kuhu jumalad ei mahu

Kes jumalate enda loodusse ei mahu

Rahu

Kaks jumalat, kes kuju muutmata

mahtusid teineteise sisse nagu pintsel liigub lõuendil

Maailmad põrkusid

Inimesed tõrkusid

Nõrkusid

Et ei osand arvata, et jumalgi saab surra

Rebis endaga tühimikku kõik jagatu ja loodu

Nüüd jumal uppus pimedas ja tuha-tähe meres

Kahe surnud jumaluse mustjas pigiveres

"Tähesära" järg

Ma näen sind
Su siluett peegeldub mu silmilt

Ma näen sind
Habrast kehajoont ja karastanud valu
Ma näen sind
endaga keskööl paduvihma all,
mida voolab kui pisaraid
Ma näen sind,
sest kui sära tuhmub, süda lõõmab edasi
Ma näen sind,
sest mulle meeldib näha head
Ma näen sind

Kunagi, kuidagi, hakkan ma siia blogisse postitama Triinu jaoks "Tähesära" järge "Vaikus". Iga peatükk on sildi all "Vaikus", nii et uute osade lugemiseks ja olukorra jälgimiseks on kõige lihtsam lihtsalt tollele sildile vajutada (paremal). See on kohutav idee ja ma kahetsen kõike. Armastan ka. Ikka teid.
- H

Uppunu

Ma olen alati tahtnud uppuda

Ma vist olen hulluks jäänud kõigest olnust

Olen paberist ja olen tolmust

ja nagu pime koban kõiki rannapiire

Eks, sa vesi, võta mu hinge

ja haara mu halvale läkitav pinge

Summuta kisavaid kaldalinde

Kütkesta mind surmani

Kõigis mu kehaõõnsustes koba

Kõiki mu õhtuseid mõtteid sa oma

Ma tahan olla millegi oma