Ma olen näinud, et inimesed (nagu näiteks Shane Dawson) teevad seeriad, kus nad räägivad lugudest enda lapsepõlvest või nii. Seega me reisime ajast tagasi ja võtame kõike aasta kaupa. Panen teistele hüüdnimed, et nende privaatsust hoida. Nautige :)
___
Esimene osa:
Aeg enne lasteaeda
Erinevalt teistest lastest pandi mind üsna hilja lasteaeda. Seega kuni kuuenda eluaastani oli vaid mina ja mu pere. Noh, õigem oleks öelda, et mu kolm venda, kaks õde, ema ja isa ning mu armsad koerad: Murjam ja Riio. Majas oli alati palju kära.
Mul on tegelikult ka neljas vend, aga meie vanusevahe on nii suur, et ma ei mäleta aega, mil ta veel meiega elas. Nimelt olin mina kunagi pesamuna ja ma armastasin seda, aga siis tuli mu ellu väikevend - Matu. Ma ei mäleta palju, aga ma mäletan, et kui ta haiglast koju tulin, oli tal seljas nunnu karukombekas ja mul õnnestus teda sõrmeotsaga puutuda ning sel hetkel teadsin, et tema on mu väike vend, keda hakkan tohutult armastama. Noh, mingil määral teadsin.
Vahel olin ma armukade, sest Matu sai endale kogu tähelepanu.
Ma ei olnud teistega nii palju koos, kui Matuga. Meil olid omamoodi grupid: mu kaks vanemat venda ja siis n-ö Tehasetänava kolmik (Engi, Sirts, Erle) ning mina ja Matu. Aga mõned korrad on siiski meeles, mil ka nendega mängisin. Mäletan kukkumist ja Sirle püüdis mu haava lappida ja nutmist lõpetada, aga temagi oli siis umbes kuue aastane. Vatitükid jäid tükiks ajaks mu haava.
Ükspäev läksin Engi ja Sirtsuga Reinuku kooli juurde rattaga sõitma. Kohutav mõte, sest seal oli vaid üks kruusatee, kus hullupööra kihutasime. Minul õnnestus kukkuda nagu ikka ja valurahaks ostis Engi mulle mu lemmikkommi. Oli ime, et haav puhtaks jäi, aga suur segadus nagu ma olen, õnnestus mul seegi ära rikkuda. Kodus hüppasin kohe lahtise haavaga liivakasti ja võite kujutada, mis seal edasi sai.
Ma ei viinud kätt ka kohe kraani alla, ei tea miks. Nahk kasvas kiiresti peale ja enne, kui arugi sain, olid kivid mu naha sees kinni. Mul oli jälk ennast vaadata.
Mäletan asju tegelikult ainult häguselt. Noh, üksikuid mälupilte. Mäletan näiteks seda, et oli suur vihmasadu ja me kõik seisime väljas, kui Murjami maha matsime. Ja mäletan enda vanaisa naise sünnipäeva pidusid ja mulle õudust tekitavaid oliive ja kala. Mäletan häguselt ka vanaisa matuseid ja seda, kuidas vanaema palus mul endaga joosta, sest oli talv ja ma ei tundnud enam jalgu. Või oli see vanaema matus, ma ei oska öelda. Ma olin väike ja ei mäleta neid asju eriti palju.
Kuigi ma paljusid sündmusi ei mäleta, siis tean täpselt, millise iseloomuga laps ma olin. Maailm oli minu jaoks võõras paik. Ma ei teadnud täpselt, kuidas teiste lastega suhelda, sest sõpru mul õigupoolest polnud. Vaid enda suur perekond. Ja ma üritasin välja nuputada, miks mind enam vanaema poole ei viidud ja miks minu täditütar enam minuga tegemist ei tahtnud teha. Noh, saate aru küll, olin üpriski eluvõõras.
Ma ei mäleta aga kunagi, et oleksin kellegi teise vastu olnud ülbe või kuri. Noh, Matuga sai kõvasti jageletud küll, aga see ei ole sama. Tahtsin olla alati teistele meelejärgi. Arvan, et olin vaikne, aga rõõmsameelne. Ma ei teadnud, mis on maailm ja kes olen mina selles, aga see mind siis veel ei häirinud.
Nutsin vaid kõige süütumate asjade peale. Aga ei mäleta, et oleksin nutnud, kui Murjam suri, või siis vanaema või vanaisa. Ma ei tea miks ning vahel tundub see nii veider. Samas, mida teab üks väike laps ka sellistest asjadest?
___
Esimene osa:
Aeg enne lasteaeda
Erinevalt teistest lastest pandi mind üsna hilja lasteaeda. Seega kuni kuuenda eluaastani oli vaid mina ja mu pere. Noh, õigem oleks öelda, et mu kolm venda, kaks õde, ema ja isa ning mu armsad koerad: Murjam ja Riio. Majas oli alati palju kära.
Mul on tegelikult ka neljas vend, aga meie vanusevahe on nii suur, et ma ei mäleta aega, mil ta veel meiega elas. Nimelt olin mina kunagi pesamuna ja ma armastasin seda, aga siis tuli mu ellu väikevend - Matu. Ma ei mäleta palju, aga ma mäletan, et kui ta haiglast koju tulin, oli tal seljas nunnu karukombekas ja mul õnnestus teda sõrmeotsaga puutuda ning sel hetkel teadsin, et tema on mu väike vend, keda hakkan tohutult armastama. Noh, mingil määral teadsin.
Vahel olin ma armukade, sest Matu sai endale kogu tähelepanu.
Ma ei olnud teistega nii palju koos, kui Matuga. Meil olid omamoodi grupid: mu kaks vanemat venda ja siis n-ö Tehasetänava kolmik (Engi, Sirts, Erle) ning mina ja Matu. Aga mõned korrad on siiski meeles, mil ka nendega mängisin. Mäletan kukkumist ja Sirle püüdis mu haava lappida ja nutmist lõpetada, aga temagi oli siis umbes kuue aastane. Vatitükid jäid tükiks ajaks mu haava.
Ükspäev läksin Engi ja Sirtsuga Reinuku kooli juurde rattaga sõitma. Kohutav mõte, sest seal oli vaid üks kruusatee, kus hullupööra kihutasime. Minul õnnestus kukkuda nagu ikka ja valurahaks ostis Engi mulle mu lemmikkommi. Oli ime, et haav puhtaks jäi, aga suur segadus nagu ma olen, õnnestus mul seegi ära rikkuda. Kodus hüppasin kohe lahtise haavaga liivakasti ja võite kujutada, mis seal edasi sai.
Ma ei viinud kätt ka kohe kraani alla, ei tea miks. Nahk kasvas kiiresti peale ja enne, kui arugi sain, olid kivid mu naha sees kinni. Mul oli jälk ennast vaadata.
Mäletan asju tegelikult ainult häguselt. Noh, üksikuid mälupilte. Mäletan näiteks seda, et oli suur vihmasadu ja me kõik seisime väljas, kui Murjami maha matsime. Ja mäletan enda vanaisa naise sünnipäeva pidusid ja mulle õudust tekitavaid oliive ja kala. Mäletan häguselt ka vanaisa matuseid ja seda, kuidas vanaema palus mul endaga joosta, sest oli talv ja ma ei tundnud enam jalgu. Või oli see vanaema matus, ma ei oska öelda. Ma olin väike ja ei mäleta neid asju eriti palju.
Kuigi ma paljusid sündmusi ei mäleta, siis tean täpselt, millise iseloomuga laps ma olin. Maailm oli minu jaoks võõras paik. Ma ei teadnud täpselt, kuidas teiste lastega suhelda, sest sõpru mul õigupoolest polnud. Vaid enda suur perekond. Ja ma üritasin välja nuputada, miks mind enam vanaema poole ei viidud ja miks minu täditütar enam minuga tegemist ei tahtnud teha. Noh, saate aru küll, olin üpriski eluvõõras.
Ma ei mäleta aga kunagi, et oleksin kellegi teise vastu olnud ülbe või kuri. Noh, Matuga sai kõvasti jageletud küll, aga see ei ole sama. Tahtsin olla alati teistele meelejärgi. Arvan, et olin vaikne, aga rõõmsameelne. Ma ei teadnud, mis on maailm ja kes olen mina selles, aga see mind siis veel ei häirinud.
Nutsin vaid kõige süütumate asjade peale. Aga ei mäleta, et oleksin nutnud, kui Murjam suri, või siis vanaema või vanaisa. Ma ei tea miks ning vahel tundub see nii veider. Samas, mida teab üks väike laps ka sellistest asjadest?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar