"I think gay marriage should be between a man and a woman."
-Arnold Schwarzenegger
-Arnold Schwarzenegger
reede, 24. juuli 2015
neljapäev, 23. juuli 2015
"Pruudirindel paks: kahe mehe säng"
Sorry, ma tean, et see on totakas ja te ei pruugi sellest aru saada, aga ma lihtsalt pidin selle siia lisama.
Get it?
No?
Okay.
Get it?
No?
Okay.
"Komöödia"
Ma tean, et on hilja, aga ma tahtsin selle ruttu ära kirjutada. Ma usun, et see on T-le, Wattpadis 4DeadCratures'ile. Ma ei tea, miks, aga ma lihtsalt räägin sinuga nii.
Ma vehel lihtsalt ei tea, mida teha, saad aru? Nagu... Ma püüan kirjutada "Komöödiat" ja vastata kõikidele enda lugejate ootustele. Mulle tundub, et olen viimasel ajal kõigile pettumust valmistanud, aga samas mul võtab ühe osa kirjutamiseks tunde, vahel jaguneb see ka mitmele päevale. Ma tõesti püüan, ausalt.
Vahel on osad tundetud, järskude üleminekuteta ja mõttetud, kas sina ei tunne siis nii? Ma olen enda peas kõik läbi mõelnud ning tean, et lõpp peaks olema põnev, aga ma pean rohkem keskenduma sellele, mis on siin ja praegu, eks? Selles vist küsimus ongi. Et kas teie, lugejad, näete asja nagu mina? Te peate ütlema, sest ma suudan ennast alati parandada või vähemalt proovin ju, eks?
T, kui ma lugesin su kommentaari, siis mul jäi päriselt ka hing kurku kinni. Ma ei tea, mida sulle vastata. Ma lihtsalt tahan öelda, et see tähendab mulle maailma, kui sulle see meeldib. Ma ei taha mingit otsest draamat teha, aga mina olen tüdruk, kes keerab kõik alati persse, seega kui ma vähemalt midagi õigesti teen, siis... jah.
Lihtsalt, sinu jaoks ei või see midagi olla
Aga minu jaoks tähendab kõike
Aitäh. Lihtsalt selle eest, et oled, toetad ja nii.
(Ps: Ära nüüd ära kohku.)
Ma vehel lihtsalt ei tea, mida teha, saad aru? Nagu... Ma püüan kirjutada "Komöödiat" ja vastata kõikidele enda lugejate ootustele. Mulle tundub, et olen viimasel ajal kõigile pettumust valmistanud, aga samas mul võtab ühe osa kirjutamiseks tunde, vahel jaguneb see ka mitmele päevale. Ma tõesti püüan, ausalt.
Vahel on osad tundetud, järskude üleminekuteta ja mõttetud, kas sina ei tunne siis nii? Ma olen enda peas kõik läbi mõelnud ning tean, et lõpp peaks olema põnev, aga ma pean rohkem keskenduma sellele, mis on siin ja praegu, eks? Selles vist küsimus ongi. Et kas teie, lugejad, näete asja nagu mina? Te peate ütlema, sest ma suudan ennast alati parandada või vähemalt proovin ju, eks?
T, kui ma lugesin su kommentaari, siis mul jäi päriselt ka hing kurku kinni. Ma ei tea, mida sulle vastata. Ma lihtsalt tahan öelda, et see tähendab mulle maailma, kui sulle see meeldib. Ma ei taha mingit otsest draamat teha, aga mina olen tüdruk, kes keerab kõik alati persse, seega kui ma vähemalt midagi õigesti teen, siis... jah.
Lihtsalt, sinu jaoks ei või see midagi olla
Aga minu jaoks tähendab kõike
Aitäh. Lihtsalt selle eest, et oled, toetad ja nii.
(Ps: Ära nüüd ära kohku.)
Back in time 2. - Lasteaed ja saatuslik põrkepall
Minu sünnipäev on seitsmendal septembril. See tähendab seda, et kooli esimesel nädalal olin ainukesena veel kuue aastane ja noh, saate aru küll. See tähendab seda, et kui ma läksin lasteaeda (üheks aastaks, lõpuaastaks), siis olin paar päeva viiene, aga siis sain kuueseks. Kedagi lasteaias eriti ei huvitanud ja ma ei mäleta sellest päevast palju.
Nagu ma eelmises osas mainisin, siis mul ei olnud välismaailmaga suurt kokkupuudet ja korraga ümbritses mind klassitäis võõraid lapsi. Ma ei kartnud eriti. Mõtlesin välja geniaalse skeemi, kuidas endale sõpru saada. Pange tähele, ohvrid!
1) Vali saak välja
2) Kõnni tema juurde
3) Küsi: "Kas sa tahad mu sõber olla?"
4) Ta ütleb "jah".
5) Done!
Noh, kõik ei lähe muidugi alati plaanipäraselt. Läksin mingi kümne inimese juurde ja ütlesin: "Tere, mina olen Helena. Oleme sõbrad?"
Keegi ei jõllitanud mind isegi imelikult. Teine laps lihtsalt noogutas ja jooksis seejärel ära. No jah siis.
Ma mäletan, et olin väga masendunud, kui otsustasin välja valida enda viimase ohvri: Liisa-Lota. Vaatasin teda kurbade silmadega ning vuristasin: "Tere, ma olen Helena, palun ära nüüd minema jookse. Olesime sõbrad? Palun ära jookse ära!"
Liisa-Lota siis naeratas sõbralikult, ütles "jah" ja arvake ära, mida ta järgmisena tegi. Jap. Jooksis ära. Pagan võtaks, Liisa-Lota! Ma mõtlesin, et nüüd ma annan küll armastuses alla ja ma isegi ei mäleta, mida edasi tegin.
Ma olin suhteliselt üksik. Esimestel päevadel naerdi minu perekonnanime üle (kuigi sellel pole midagi viga) ja mind ei lastud karusellile. Saate aru, mu maailm varises kokku! Ma hakkasin muidugi ulguma ja siis üks tüdruk (Laura-Liisa) märkas seda ja ütles kasvatajale ära (kes oli ühtlasi ka tema vanaema) ja siis nad pahandasin Susaniga. Take that! ...Kui lapsik.
Noh, algul oli see muidugi võõras koht. Meil olid rühmad eraldi aladel ja väikeste rühm oli kohe meie kõrval. Kui ma mingi teist päeva lasteaias olin, siis üks põnn karjus seal enda aias, nuttis puhtast südamest ja röökis, et tahab emme juurde. Kujutage mu nägu nüüd ette. Ma olin nagu: "Mis. Kuradi. Koht. See. On?!?"
Ma olin alguses lasteaias ainult pool päeva, sest mu isa töötas sõna otseses mõttes üle tee ja viis mind lõunapausi ajal koju. See oli nii tore. Tal oli roheline tööauto (jeep) ja sellega oli alati nii tore sõita. Seal oli raadiosaatja ja puha! Ja iga hommik pidi isa mind ja Matut lasteaeda viima, aga me tahtsime hommikused multikad lõpuni vaadata (mis lõppesid alles peale kaheksat) ja ta lasi seda iga kord teha. Ta oli nagu kangelane!
See võis juhtuda keset aastat, aga siis sain ma enda esimesed teksased (nagu suurtel inimestel ja puha!) ja see tegi mind üliõnnelikuks. Esimest korda elus sain aru, kuidas inimesed suudavad öösiti magada. Lihtsalt nii uskumatult vara pidi tõusma, kell seitse! Milline tragöödia ühe lapse jaoks...
Ajaga läks paremaks. Ma ei teadnud küll kellegi nimesid ja eriti keegi ei kutsunud mind tooli tõstma, kui nende sünnipäev oli, aga mõned mängukaaslased mul ikkagi olid, aga ma olin tavaliselt mingi kolmas ratas. Peagi sain sõbra - Irmeli - tal oli poisipea ja ta meeldis mulle. (Alguses ma arvasin, et sa oled poiss. Sorry, Irmeli :c )
Tema oli esimene sõber, kellele ma külla olin läinud. Meil oli hästi tore, aga ma solvusin, kui ta võttis välja ühe hästi ilusa nuku ja ütles, et Robyn kinkis talle selle sünnipäevaks, kuigi seda tegin hoopis mina. Nii imelik, aga meie suhted polnud enam iialgi samad.
Mul on sellest ajast rääkida nii palju häid lugusid. Üks räägib Gregorist. Ma ei hakka isegi tema nime muutma, sest kui ta seda loeb, siis tal on õigus teada. See oli saatuslik päev, mil ma kaotasin lasteaias põrkepalli...
Oli kena kevadpäev, kui ma korraga märkasin, et mu põrkepall on kadunud. See oli mu elu lõpp. Ma ei tea, kuidas see nii läks, aga see haaras tervet rühma kaasa ja milleg pärast kõik kahtlustasid Gregorit ja hakkasid teda taga ajama. See lõppes sellega, et hirmunud poiss kukkus end veriseks. Vabandust, Gregor!
(Ja mis puutub palli, siis selle leidsin ma mõni aeg hiljem põõsast. Ups!)
Lasteaias juhtus... asju. Meil oli üks tüdruk, Eva, kes oli minu meelest väga kiusliku loomuga. Ta astus teistele jala peale, näpistas neid, lollitas ja ütles halbu asju. Seega ma olin ülimalt solvunud, kui Irmeli Evaga mängis ja mind ei olnud enam tema jaoks olemaski.
Juhtus nii, et õue peal tuigerdas ringi üks armas Kati, kes oli nõus kõigega, mida ma ütlesin. Me tegime kõike, mida ma tahtsin, seega ta suht meeldis mulle ja vaata meid nüüd - lähedased sõbrad siiani! Ma arvan, et Kati jääb alatiseks minu esimeseks päris sõbraks. Aitäh sulle, Kati, et ma ei pidanud end nii üksikuna tundma! Ma tean, et sa ei loe seda, aga kuigi sa käid mulle sajaga närvidele, siis sa oled ikkagi armas.
Nagu ma ütlesin, lasteaias toimus asju. Säravaimad hetked:
*Ma joonistasin pildi, panin selle enda sahtlisse nagu ikka. Järgmisel päeval oli keegi sinna punase vildikaga peale kirjutanud "Ma armastan sind". Ma olin nagu "mis mõttes?!" ja hakkasin lihtsalt nutma, sest keegi oli mu meistriteose ära sodinud.
*Täidame töövihikuid. Kasvataja tuleb meie juurde ja märgib, et mul on enda pinginaabri (Patuga) samamoodi tehtud. Ma teatasin siis valjuhäälselt ja elu hinnaga, et kõik on tema süü!! Jumal küll.
*Ma istusin esimeses lauas. Kui keegi enda magustoitu ei tahtnud, viidi see sinna, et kui keegi tahab, siis võib võtta. Arvake ära, kes viimasena magama jõudis?
*Ma magasin enda kaisukoera peal ja kui kasvataja ütles, et ta läheb lömmi, siis ma tundsin end äärmiselt solvatuna.
*Oskari kaenlapuuksud
*Ühele poisile läks puutokk silma!
*Muru söömine
*Mitte iialgi magamine. Mitte. kunagi. ei. jäänud. ma. magama.
Lasteaias oli veel üks tore asi. Meil olid seal sellised ringid nagu "käsitöö" ja "laulmine" ja nii edasi, mille eest pidi raha maksma ja meie pere seda ei teinud. Peaaegu kõik lapsed olid lauluringis ja siis, kui neil oli ringiaeg, siis teised lapsed koos minuga (meid oli kuskil 3) kükitasime pimedas ja tühjas mänguruumis. Päris sürr.
Emadepäeva kanti tuli selline jutt, et käsitööringi lapsed teevad enda emadele küpsisetordi. Te ei kujuta ettegi, kuidas ma pillima hakkasin! Mind ajas hullult nutma see, et teised lapsed said enda emale koogi teha, aga mul polnud võimalustki. Äkki emme arvab, et ma ei armasta teda nii palju, kui teised lapsed enda emasid? Äkki ta vihkab mind?!
See lõppes sellega, et meeleheitel kasvataja tegi telefonikõne ja mind sai ka selleks tunniks sinna ära sokutatud. Kas mul üldse häbi polnud, ausalt?
Ma usun, et aasta hakkas lõppema, kui tuli hetk, mis muutis mu elu. Igaveseks. Ma kurtsin emale kodus Eva kiusamist ja ta ütles mulle, et ma enda eest seisaksin. Et ma ei pea lihtsalt vaikima, vaid ennast kehtestama. Sel hetkel midagi minu sees muutus igaveseks. Täiesti hullumeelne, eks? Sealt hakkas arenema inimene, kes ma olen täna. Sealt sai alguse midagi väga hullumeelset. Tänks, emps!
Nagu ma eelmises osas mainisin, siis mul ei olnud välismaailmaga suurt kokkupuudet ja korraga ümbritses mind klassitäis võõraid lapsi. Ma ei kartnud eriti. Mõtlesin välja geniaalse skeemi, kuidas endale sõpru saada. Pange tähele, ohvrid!
1) Vali saak välja
2) Kõnni tema juurde
3) Küsi: "Kas sa tahad mu sõber olla?"
4) Ta ütleb "jah".
5) Done!
Noh, kõik ei lähe muidugi alati plaanipäraselt. Läksin mingi kümne inimese juurde ja ütlesin: "Tere, mina olen Helena. Oleme sõbrad?"
Keegi ei jõllitanud mind isegi imelikult. Teine laps lihtsalt noogutas ja jooksis seejärel ära. No jah siis.
Ma mäletan, et olin väga masendunud, kui otsustasin välja valida enda viimase ohvri: Liisa-Lota. Vaatasin teda kurbade silmadega ning vuristasin: "Tere, ma olen Helena, palun ära nüüd minema jookse. Olesime sõbrad? Palun ära jookse ära!"
Liisa-Lota siis naeratas sõbralikult, ütles "jah" ja arvake ära, mida ta järgmisena tegi. Jap. Jooksis ära. Pagan võtaks, Liisa-Lota! Ma mõtlesin, et nüüd ma annan küll armastuses alla ja ma isegi ei mäleta, mida edasi tegin.
Ma olin suhteliselt üksik. Esimestel päevadel naerdi minu perekonnanime üle (kuigi sellel pole midagi viga) ja mind ei lastud karusellile. Saate aru, mu maailm varises kokku! Ma hakkasin muidugi ulguma ja siis üks tüdruk (Laura-Liisa) märkas seda ja ütles kasvatajale ära (kes oli ühtlasi ka tema vanaema) ja siis nad pahandasin Susaniga. Take that! ...Kui lapsik.
Noh, algul oli see muidugi võõras koht. Meil olid rühmad eraldi aladel ja väikeste rühm oli kohe meie kõrval. Kui ma mingi teist päeva lasteaias olin, siis üks põnn karjus seal enda aias, nuttis puhtast südamest ja röökis, et tahab emme juurde. Kujutage mu nägu nüüd ette. Ma olin nagu: "Mis. Kuradi. Koht. See. On?!?"
Ma olin alguses lasteaias ainult pool päeva, sest mu isa töötas sõna otseses mõttes üle tee ja viis mind lõunapausi ajal koju. See oli nii tore. Tal oli roheline tööauto (jeep) ja sellega oli alati nii tore sõita. Seal oli raadiosaatja ja puha! Ja iga hommik pidi isa mind ja Matut lasteaeda viima, aga me tahtsime hommikused multikad lõpuni vaadata (mis lõppesid alles peale kaheksat) ja ta lasi seda iga kord teha. Ta oli nagu kangelane!
See võis juhtuda keset aastat, aga siis sain ma enda esimesed teksased (nagu suurtel inimestel ja puha!) ja see tegi mind üliõnnelikuks. Esimest korda elus sain aru, kuidas inimesed suudavad öösiti magada. Lihtsalt nii uskumatult vara pidi tõusma, kell seitse! Milline tragöödia ühe lapse jaoks...
Ajaga läks paremaks. Ma ei teadnud küll kellegi nimesid ja eriti keegi ei kutsunud mind tooli tõstma, kui nende sünnipäev oli, aga mõned mängukaaslased mul ikkagi olid, aga ma olin tavaliselt mingi kolmas ratas. Peagi sain sõbra - Irmeli - tal oli poisipea ja ta meeldis mulle. (Alguses ma arvasin, et sa oled poiss. Sorry, Irmeli :c )
Tema oli esimene sõber, kellele ma külla olin läinud. Meil oli hästi tore, aga ma solvusin, kui ta võttis välja ühe hästi ilusa nuku ja ütles, et Robyn kinkis talle selle sünnipäevaks, kuigi seda tegin hoopis mina. Nii imelik, aga meie suhted polnud enam iialgi samad.
Mul on sellest ajast rääkida nii palju häid lugusid. Üks räägib Gregorist. Ma ei hakka isegi tema nime muutma, sest kui ta seda loeb, siis tal on õigus teada. See oli saatuslik päev, mil ma kaotasin lasteaias põrkepalli...
Oli kena kevadpäev, kui ma korraga märkasin, et mu põrkepall on kadunud. See oli mu elu lõpp. Ma ei tea, kuidas see nii läks, aga see haaras tervet rühma kaasa ja milleg pärast kõik kahtlustasid Gregorit ja hakkasid teda taga ajama. See lõppes sellega, et hirmunud poiss kukkus end veriseks. Vabandust, Gregor!
(Ja mis puutub palli, siis selle leidsin ma mõni aeg hiljem põõsast. Ups!)
Lasteaias juhtus... asju. Meil oli üks tüdruk, Eva, kes oli minu meelest väga kiusliku loomuga. Ta astus teistele jala peale, näpistas neid, lollitas ja ütles halbu asju. Seega ma olin ülimalt solvunud, kui Irmeli Evaga mängis ja mind ei olnud enam tema jaoks olemaski.
Juhtus nii, et õue peal tuigerdas ringi üks armas Kati, kes oli nõus kõigega, mida ma ütlesin. Me tegime kõike, mida ma tahtsin, seega ta suht meeldis mulle ja vaata meid nüüd - lähedased sõbrad siiani! Ma arvan, et Kati jääb alatiseks minu esimeseks päris sõbraks. Aitäh sulle, Kati, et ma ei pidanud end nii üksikuna tundma! Ma tean, et sa ei loe seda, aga kuigi sa käid mulle sajaga närvidele, siis sa oled ikkagi armas.
Nagu ma ütlesin, lasteaias toimus asju. Säravaimad hetked:
*Ma joonistasin pildi, panin selle enda sahtlisse nagu ikka. Järgmisel päeval oli keegi sinna punase vildikaga peale kirjutanud "Ma armastan sind". Ma olin nagu "mis mõttes?!" ja hakkasin lihtsalt nutma, sest keegi oli mu meistriteose ära sodinud.
*Täidame töövihikuid. Kasvataja tuleb meie juurde ja märgib, et mul on enda pinginaabri (Patuga) samamoodi tehtud. Ma teatasin siis valjuhäälselt ja elu hinnaga, et kõik on tema süü!! Jumal küll.
*Ma istusin esimeses lauas. Kui keegi enda magustoitu ei tahtnud, viidi see sinna, et kui keegi tahab, siis võib võtta. Arvake ära, kes viimasena magama jõudis?
*Ma magasin enda kaisukoera peal ja kui kasvataja ütles, et ta läheb lömmi, siis ma tundsin end äärmiselt solvatuna.
*Oskari kaenlapuuksud
*Ühele poisile läks puutokk silma!
*Muru söömine
*Mitte iialgi magamine. Mitte. kunagi. ei. jäänud. ma. magama.
Lasteaias oli veel üks tore asi. Meil olid seal sellised ringid nagu "käsitöö" ja "laulmine" ja nii edasi, mille eest pidi raha maksma ja meie pere seda ei teinud. Peaaegu kõik lapsed olid lauluringis ja siis, kui neil oli ringiaeg, siis teised lapsed koos minuga (meid oli kuskil 3) kükitasime pimedas ja tühjas mänguruumis. Päris sürr.
Emadepäeva kanti tuli selline jutt, et käsitööringi lapsed teevad enda emadele küpsisetordi. Te ei kujuta ettegi, kuidas ma pillima hakkasin! Mind ajas hullult nutma see, et teised lapsed said enda emale koogi teha, aga mul polnud võimalustki. Äkki emme arvab, et ma ei armasta teda nii palju, kui teised lapsed enda emasid? Äkki ta vihkab mind?!
See lõppes sellega, et meeleheitel kasvataja tegi telefonikõne ja mind sai ka selleks tunniks sinna ära sokutatud. Kas mul üldse häbi polnud, ausalt?
Ma usun, et aasta hakkas lõppema, kui tuli hetk, mis muutis mu elu. Igaveseks. Ma kurtsin emale kodus Eva kiusamist ja ta ütles mulle, et ma enda eest seisaksin. Et ma ei pea lihtsalt vaikima, vaid ennast kehtestama. Sel hetkel midagi minu sees muutus igaveseks. Täiesti hullumeelne, eks? Sealt hakkas arenema inimene, kes ma olen täna. Sealt sai alguse midagi väga hullumeelset. Tänks, emps!
esmaspäev, 13. juuli 2015
kolmapäev, 8. juuli 2015
Back in Time 1. - Aeg enne lasteaeda
Ma olen näinud, et inimesed (nagu näiteks Shane Dawson) teevad seeriad, kus nad räägivad lugudest enda lapsepõlvest või nii. Seega me reisime ajast tagasi ja võtame kõike aasta kaupa. Panen teistele hüüdnimed, et nende privaatsust hoida. Nautige :)
___
Esimene osa:
Aeg enne lasteaeda
Erinevalt teistest lastest pandi mind üsna hilja lasteaeda. Seega kuni kuuenda eluaastani oli vaid mina ja mu pere. Noh, õigem oleks öelda, et mu kolm venda, kaks õde, ema ja isa ning mu armsad koerad: Murjam ja Riio. Majas oli alati palju kära.
Mul on tegelikult ka neljas vend, aga meie vanusevahe on nii suur, et ma ei mäleta aega, mil ta veel meiega elas. Nimelt olin mina kunagi pesamuna ja ma armastasin seda, aga siis tuli mu ellu väikevend - Matu. Ma ei mäleta palju, aga ma mäletan, et kui ta haiglast koju tulin, oli tal seljas nunnu karukombekas ja mul õnnestus teda sõrmeotsaga puutuda ning sel hetkel teadsin, et tema on mu väike vend, keda hakkan tohutult armastama. Noh, mingil määral teadsin.
Vahel olin ma armukade, sest Matu sai endale kogu tähelepanu.
Ma ei olnud teistega nii palju koos, kui Matuga. Meil olid omamoodi grupid: mu kaks vanemat venda ja siis n-ö Tehasetänava kolmik (Engi, Sirts, Erle) ning mina ja Matu. Aga mõned korrad on siiski meeles, mil ka nendega mängisin. Mäletan kukkumist ja Sirle püüdis mu haava lappida ja nutmist lõpetada, aga temagi oli siis umbes kuue aastane. Vatitükid jäid tükiks ajaks mu haava.
Ükspäev läksin Engi ja Sirtsuga Reinuku kooli juurde rattaga sõitma. Kohutav mõte, sest seal oli vaid üks kruusatee, kus hullupööra kihutasime. Minul õnnestus kukkuda nagu ikka ja valurahaks ostis Engi mulle mu lemmikkommi. Oli ime, et haav puhtaks jäi, aga suur segadus nagu ma olen, õnnestus mul seegi ära rikkuda. Kodus hüppasin kohe lahtise haavaga liivakasti ja võite kujutada, mis seal edasi sai.
Ma ei viinud kätt ka kohe kraani alla, ei tea miks. Nahk kasvas kiiresti peale ja enne, kui arugi sain, olid kivid mu naha sees kinni. Mul oli jälk ennast vaadata.
Mäletan asju tegelikult ainult häguselt. Noh, üksikuid mälupilte. Mäletan näiteks seda, et oli suur vihmasadu ja me kõik seisime väljas, kui Murjami maha matsime. Ja mäletan enda vanaisa naise sünnipäeva pidusid ja mulle õudust tekitavaid oliive ja kala. Mäletan häguselt ka vanaisa matuseid ja seda, kuidas vanaema palus mul endaga joosta, sest oli talv ja ma ei tundnud enam jalgu. Või oli see vanaema matus, ma ei oska öelda. Ma olin väike ja ei mäleta neid asju eriti palju.
Kuigi ma paljusid sündmusi ei mäleta, siis tean täpselt, millise iseloomuga laps ma olin. Maailm oli minu jaoks võõras paik. Ma ei teadnud täpselt, kuidas teiste lastega suhelda, sest sõpru mul õigupoolest polnud. Vaid enda suur perekond. Ja ma üritasin välja nuputada, miks mind enam vanaema poole ei viidud ja miks minu täditütar enam minuga tegemist ei tahtnud teha. Noh, saate aru küll, olin üpriski eluvõõras.
Ma ei mäleta aga kunagi, et oleksin kellegi teise vastu olnud ülbe või kuri. Noh, Matuga sai kõvasti jageletud küll, aga see ei ole sama. Tahtsin olla alati teistele meelejärgi. Arvan, et olin vaikne, aga rõõmsameelne. Ma ei teadnud, mis on maailm ja kes olen mina selles, aga see mind siis veel ei häirinud.
Nutsin vaid kõige süütumate asjade peale. Aga ei mäleta, et oleksin nutnud, kui Murjam suri, või siis vanaema või vanaisa. Ma ei tea miks ning vahel tundub see nii veider. Samas, mida teab üks väike laps ka sellistest asjadest?
___
Esimene osa:
Aeg enne lasteaeda
Erinevalt teistest lastest pandi mind üsna hilja lasteaeda. Seega kuni kuuenda eluaastani oli vaid mina ja mu pere. Noh, õigem oleks öelda, et mu kolm venda, kaks õde, ema ja isa ning mu armsad koerad: Murjam ja Riio. Majas oli alati palju kära.
Mul on tegelikult ka neljas vend, aga meie vanusevahe on nii suur, et ma ei mäleta aega, mil ta veel meiega elas. Nimelt olin mina kunagi pesamuna ja ma armastasin seda, aga siis tuli mu ellu väikevend - Matu. Ma ei mäleta palju, aga ma mäletan, et kui ta haiglast koju tulin, oli tal seljas nunnu karukombekas ja mul õnnestus teda sõrmeotsaga puutuda ning sel hetkel teadsin, et tema on mu väike vend, keda hakkan tohutult armastama. Noh, mingil määral teadsin.
Vahel olin ma armukade, sest Matu sai endale kogu tähelepanu.
Ma ei olnud teistega nii palju koos, kui Matuga. Meil olid omamoodi grupid: mu kaks vanemat venda ja siis n-ö Tehasetänava kolmik (Engi, Sirts, Erle) ning mina ja Matu. Aga mõned korrad on siiski meeles, mil ka nendega mängisin. Mäletan kukkumist ja Sirle püüdis mu haava lappida ja nutmist lõpetada, aga temagi oli siis umbes kuue aastane. Vatitükid jäid tükiks ajaks mu haava.
Ükspäev läksin Engi ja Sirtsuga Reinuku kooli juurde rattaga sõitma. Kohutav mõte, sest seal oli vaid üks kruusatee, kus hullupööra kihutasime. Minul õnnestus kukkuda nagu ikka ja valurahaks ostis Engi mulle mu lemmikkommi. Oli ime, et haav puhtaks jäi, aga suur segadus nagu ma olen, õnnestus mul seegi ära rikkuda. Kodus hüppasin kohe lahtise haavaga liivakasti ja võite kujutada, mis seal edasi sai.
Ma ei viinud kätt ka kohe kraani alla, ei tea miks. Nahk kasvas kiiresti peale ja enne, kui arugi sain, olid kivid mu naha sees kinni. Mul oli jälk ennast vaadata.
Mäletan asju tegelikult ainult häguselt. Noh, üksikuid mälupilte. Mäletan näiteks seda, et oli suur vihmasadu ja me kõik seisime väljas, kui Murjami maha matsime. Ja mäletan enda vanaisa naise sünnipäeva pidusid ja mulle õudust tekitavaid oliive ja kala. Mäletan häguselt ka vanaisa matuseid ja seda, kuidas vanaema palus mul endaga joosta, sest oli talv ja ma ei tundnud enam jalgu. Või oli see vanaema matus, ma ei oska öelda. Ma olin väike ja ei mäleta neid asju eriti palju.
Kuigi ma paljusid sündmusi ei mäleta, siis tean täpselt, millise iseloomuga laps ma olin. Maailm oli minu jaoks võõras paik. Ma ei teadnud täpselt, kuidas teiste lastega suhelda, sest sõpru mul õigupoolest polnud. Vaid enda suur perekond. Ja ma üritasin välja nuputada, miks mind enam vanaema poole ei viidud ja miks minu täditütar enam minuga tegemist ei tahtnud teha. Noh, saate aru küll, olin üpriski eluvõõras.
Ma ei mäleta aga kunagi, et oleksin kellegi teise vastu olnud ülbe või kuri. Noh, Matuga sai kõvasti jageletud küll, aga see ei ole sama. Tahtsin olla alati teistele meelejärgi. Arvan, et olin vaikne, aga rõõmsameelne. Ma ei teadnud, mis on maailm ja kes olen mina selles, aga see mind siis veel ei häirinud.
Nutsin vaid kõige süütumate asjade peale. Aga ei mäleta, et oleksin nutnud, kui Murjam suri, või siis vanaema või vanaisa. Ma ei tea miks ning vahel tundub see nii veider. Samas, mida teab üks väike laps ka sellistest asjadest?
reede, 3. aprill 2015
R.I.P. kärbselapats
Tänane päev (ehk saatuslik 2. aprill) on juba öösse suundumas. Mul närvid on suhteliselt läbi tossanud, aga täna on ikka igasuguseid asju juhtunud ka.
Hommikul äratas ema mind üles ja ütles, et mune värvima! Pöörasin selle peale venna eeskujul lihtsalt teist külge, kuigi südames teadsin, et mingi aeg ma ikkagi lähen. Mõne aja pärast tuli mu ema minu tuppa tagasi ja hakkas minult tekki pealt tirima. Ma vaatasin teda täiega ehmunult ja tema vaatas mind vastu ka. Ta alles siis sai aru, et ma voodis olen. Ta tahtis mu tekikotti ära võtta, et see pessu panna ja lina ka. Ma voolasin põrandale ja veetsin seal järgmised pool tundi, sest ei viitsinud enam tagasi voodisse minna.
Lõpuks korjasin ma enda laisa keha kokku ja panin end korralikult kodukombel riidesse: katkised teksad, millel tagumikul suur auk, mistõttu on nad kandmiskõlbmatud (vähemalt väljaspool kodu). Selga ikka mingi suvakas T-särk ja pähe panin ühe hästi nunnu karvase mütsi. Mulle vahel nii meeldib mütsiga kodus olla. Läksin siis kööki ja oh-oh-hoo: ei ole mune, värve, ega üldse kedagi. Well played, emps.
Kirjutasin enda kirjandusvõistluse loole uue osa valmis ja otsustasin seejärel koristama minna. Reaalsuses ma lihtsalt logelesin ringi ja sõin. Siis ma ikkagi võtsin kätte ja otsustasin midagi tõsiselt ette võtta. Ma nägingi tõsist vaeva, et seda moosipurki kätte saada, ja lõpuks sõin ka ikka tõsiselt palju.
Mul tuli päris suur tantsimise tuju, mille peale ma hakkasingi ringi tõmblema. Läksin märjale rõdule harjutama ühte bollywoodi kava, mida eile trennis õppinud olin. Lõpuks esitasin seda ka oma emale ja isa tuli ka vaatama. Selle peale küsis isa lolli nägu tehes: "Kas sul pidigi selline nägu olema?" Ei.
Lõpuks värvisin ma ära ka munad ja otsustasin jooksma minna. Jooksin enda sõbranna poole ja viisin talle kaks muna. Jooksin edasi oma teise sõbranna juurde, aga tema vend tuli uksele. Laura on maal. Ma olin nii pettunud, et mõtlesin ise selle muna ära süüa, aga siis mulle meenus, et ma ei söö muna. Milline ebaõnn.
Nüüd tuleb päeva kõige hullem osa. Ma sain ühe inimese peale ilgelt vihaseks, aga ta ei tohtinud seda teada. Üritasin siin arvuti taga oma viha siis maandada, et ma tema peale n-ö karjuma ei hakkaks (kuna vestlus oli neti teel). Ma võtsin kärbselapatsi ja tegin sellega metsikuid asju. Lõpuks tuli sellelt vars küljest ära. Vähemalt rahunesin maha. Vihane olin ma ikka ja ühel hetkel ma lihtsalt võtsin selle lapatsi varre ja hakkasin end sellega peksma. Lõbusad ajad.
Hommikul äratas ema mind üles ja ütles, et mune värvima! Pöörasin selle peale venna eeskujul lihtsalt teist külge, kuigi südames teadsin, et mingi aeg ma ikkagi lähen. Mõne aja pärast tuli mu ema minu tuppa tagasi ja hakkas minult tekki pealt tirima. Ma vaatasin teda täiega ehmunult ja tema vaatas mind vastu ka. Ta alles siis sai aru, et ma voodis olen. Ta tahtis mu tekikotti ära võtta, et see pessu panna ja lina ka. Ma voolasin põrandale ja veetsin seal järgmised pool tundi, sest ei viitsinud enam tagasi voodisse minna.
Lõpuks korjasin ma enda laisa keha kokku ja panin end korralikult kodukombel riidesse: katkised teksad, millel tagumikul suur auk, mistõttu on nad kandmiskõlbmatud (vähemalt väljaspool kodu). Selga ikka mingi suvakas T-särk ja pähe panin ühe hästi nunnu karvase mütsi. Mulle vahel nii meeldib mütsiga kodus olla. Läksin siis kööki ja oh-oh-hoo: ei ole mune, värve, ega üldse kedagi. Well played, emps.
Kirjutasin enda kirjandusvõistluse loole uue osa valmis ja otsustasin seejärel koristama minna. Reaalsuses ma lihtsalt logelesin ringi ja sõin. Siis ma ikkagi võtsin kätte ja otsustasin midagi tõsiselt ette võtta. Ma nägingi tõsist vaeva, et seda moosipurki kätte saada, ja lõpuks sõin ka ikka tõsiselt palju.
Mul tuli päris suur tantsimise tuju, mille peale ma hakkasingi ringi tõmblema. Läksin märjale rõdule harjutama ühte bollywoodi kava, mida eile trennis õppinud olin. Lõpuks esitasin seda ka oma emale ja isa tuli ka vaatama. Selle peale küsis isa lolli nägu tehes: "Kas sul pidigi selline nägu olema?" Ei.
Lõpuks värvisin ma ära ka munad ja otsustasin jooksma minna. Jooksin enda sõbranna poole ja viisin talle kaks muna. Jooksin edasi oma teise sõbranna juurde, aga tema vend tuli uksele. Laura on maal. Ma olin nii pettunud, et mõtlesin ise selle muna ära süüa, aga siis mulle meenus, et ma ei söö muna. Milline ebaõnn.
Nüüd tuleb päeva kõige hullem osa. Ma sain ühe inimese peale ilgelt vihaseks, aga ta ei tohtinud seda teada. Üritasin siin arvuti taga oma viha siis maandada, et ma tema peale n-ö karjuma ei hakkaks (kuna vestlus oli neti teel). Ma võtsin kärbselapatsi ja tegin sellega metsikuid asju. Lõpuks tuli sellelt vars küljest ära. Vähemalt rahunesin maha. Vihane olin ma ikka ja ühel hetkel ma lihtsalt võtsin selle lapatsi varre ja hakkasin end sellega peksma. Lõbusad ajad.
esmaspäev, 23. veebruar 2015
Kirjandushuvilisena
Ma armastan raamatuid kogu südamest. Ma ei loe palju, aga igas raamatus on teatud võlu ja see mõjub minu jaoks maagiana. Eelistan alati lugemisele ise kirjutamist, sest olen kärsitu ja tahan kohe tegutsema hakata. Tean, et peaksin lugemisega rohkem tegelema.
Ma nikerdan kuskil pimedas toanurgas igasuguseid lugusid valmis ja avaldan need Wattpadis. Ma tean, et need ei ole parimad, aga kui oma vanemaid jutte lugedes piinlik hakkab, siis tean vähemalt, et olen pideva edasiarengu teel. Mu suur unistus on see, et mõni mu raamat avaldataks, kuid enne pean kõvasti tööd tegema.
Mind kuidagi eriliselt tõmbab kannatused ja kaos. Fantaasia keerleb alati selle ümber, kuidas saaksin peategelaste jaoks asjad võimalikult hulluks teha. Enamik nendest mõtetest ei realiseeru, kuid see mentaliteet on tugevalt kajastunud. Vormistus- ja näpuvaed ajavad mind hulluks.
Mulle meeldib, kui raamat on loogiline ja hoiab endas sügavaid karaktereid, kellel on enda eesmärgini jõudmiseks kindlad viisid. "Show, don't tell" on põhimõte, mida väga hindan, kuid mis mul ei ole eriti hästi välja tulnud. Harjutan.
Põhiteemad mu juttudes on armastus ja minevikuvarjud.
Ma nikerdan kuskil pimedas toanurgas igasuguseid lugusid valmis ja avaldan need Wattpadis. Ma tean, et need ei ole parimad, aga kui oma vanemaid jutte lugedes piinlik hakkab, siis tean vähemalt, et olen pideva edasiarengu teel. Mu suur unistus on see, et mõni mu raamat avaldataks, kuid enne pean kõvasti tööd tegema.
Mind kuidagi eriliselt tõmbab kannatused ja kaos. Fantaasia keerleb alati selle ümber, kuidas saaksin peategelaste jaoks asjad võimalikult hulluks teha. Enamik nendest mõtetest ei realiseeru, kuid see mentaliteet on tugevalt kajastunud. Vormistus- ja näpuvaed ajavad mind hulluks.
Mulle meeldib, kui raamat on loogiline ja hoiab endas sügavaid karaktereid, kellel on enda eesmärgini jõudmiseks kindlad viisid. "Show, don't tell" on põhimõte, mida väga hindan, kuid mis mul ei ole eriti hästi välja tulnud. Harjutan.
Põhiteemad mu juttudes on armastus ja minevikuvarjud.
Tellimine:
Postitused (Atom)