40 minutit on möödunud hetkest, mil ma Ziggyga baarileti taha istusin ja juhuslikult on sama pikalt mu ajurakud kriisanud ärritumuse, surma ja tühjuse vahel. Ta vaatab, kuidas baarmen mingile Crossdeni tüdrukule tequilat teeb. Kui poiss nina nohistab ja köhatab, tean, et pean valmistuma selleks, mis järgmisena tema suust tuleb "Ou mees... Kuidas nad nagu... Kuidas see valge puru sinna klaasi külge jääb?"
"...Klaasi serv tehakse märjaks ja pannakse soola sisse."
"Aa vou... See on nagu... Teadus noh."
Pööran tüdinenud pilgu tema pealt ära, kui kuulen eemalt tuttavat valju häält. Blake on vaevu ukseavast edasi saanud, kui ta kogu tähelepanu endale on tõmmanud. Kõvad tervitused ja traditsioonilised röstid Oxsteadi pihta on esimesed laused, mis väljuvad ta suust ja arvatavasti selle õhtu jooksul ka ainukesed. Ta on üks väheseid inimesi, kes saab ka kaine peaga nii lollilt käituda.
Aga vähemalt tuli ta üksi.
Blake läheb enda ümber kogunenud bandega Crossdeni kisakooritüdrukute kamba poole. Kutt tõstab õhku shotiklaasi ja lärmab üle saali: "Ja putsi seda ma tean, et Oxstead poleks võitnud, kui meil nii head ergutustüdrukuid poleks! Selle peale joome! Kes ei joo, see on homo."
Mhmh, ma tean küll, millised tüdrukud sind kõige rohkem e r g u t a v a d.
Iris pööritab Blake'i peale ebamugavalt silmi ja lahkub oma seltskonnast, mis annab mulle tõuke sama teha. Kui ma selle õhtu tahan üle elada, on mul kõvasti rohkem juua vaja, kui mul praegu on.
Hüppan baaripukilt maha, ning kohe teeb Ziggy sama. "Kuule ma lähen kusele," valetan ma talle.
"Ma tulen kaasa."
Vaatan meeleheitlikult ringi ja pahvatan korra nõnda entusiastlikult, kui suudan: "Ou, näe, Connor tuli!"
Ziggy vaatab segaduses ringi. "Kus?"
"Näe see... Kapuutsiga kutt seal teisel pool pubi. Äkki tahab... tema ka meiega kusele tulla?"
Ziggy vaatab mind kõhklevalt, ent sukeldub sellegipoolest hetk hiljem sügavale rahva sekka. Võtan oma suuna kiiresti alkoholilaua poole, kus käin pilguga kiirelt üle oma valikust. Õlu on suures osas otsa saanud, aga sitta viina jagub minu jaoks veel küll. Valan kleepuva plasttopsi täis ja lisan sinna mingit koolalaadset toodet. Ma vihkan viina maitset.
Panen koola oma kohale tagasi ja pööran kerge pilgu enda vaatevälja ilmunud tüdrukule. Tõrgun sama kiiresti tagasi ja loodan, et sellest piisab, kuid Roxanne'i tervitus ei lase mul enam lahkuda. Ta heidab joogivalikule kiire pilgu, naeratab muretult ja küsib: "Oskad mulle midagi soovitada?"
"Mida sa tahad?" vastan ma teravalt.
Roxanne vaatab järsult maha. "Ma mõtlesin, et me ei ole viimasel ajal eriti korralikult rääkinud..."
"Äkki ma ei taha sinuga rääkida."
Tüdruk paneb oma topsi käest ja vaatab mind solvunult. Tunnen, kuidas see mind seest kõikuma paneb ja ma tahaks tal lasta teha kõike, mida ta tahab.
Aga ta ei saa. Ma ei saa tal lasta.
"Lihtsalt kuula mind," käseb ta mulle nõudvalt otsa vaadates. "Palun anna andeks, et ma Blake'iga.... See oli aeg, mis ma olin sinule lubanud, aga ma arvasin, et sul läheb rohkem aega."
"Ja kui mul oleks läinud rohkem aega, siis kas see oleks okei olnud?" nähvan ma vihaselt. Tema kahetsust täis pilk muutub aeglaselt pahaseks. "Mis su probleem on?" küsib ta etteheitvalt. "Ma arvasin, et me oleme sõbrad."
"Tead. Ei," ütlen ma järsult. "Ma loodan, et sul oli Blake'iga lõbus minuga mängida, aga sellega on nüüd kõik. Ma ei suuda enam. Ma tean, et ma ei tähenda sulle midagi, aga ma tean seda ka, et sa võid vittu käia, Roxanne."
Surun oma näole naeratuse ja kõnnin tema juurest minema. Ma tean, et see on õige otsus. Aga ma ei tunne end õigesti. Kohe üldse mitte.
Võtan oma joogist tubli lonksu ja kahetsen koheselt kõiki oma otsuseid, mis mind sellesse hetke on toonud. Roxanne on lihtsalt üks sadistlik hoor. Ja ometi ma tunnen end nii sitasti. Nii kuradi sitasti, et ma tahaks kõike seda uuesti teha, sest kui ta mängib, et ta on minuga hea, on ta nii kuradi hea.
Mis vahet sel on, kas see on päris või mitte. Mis vahet sel on, kas see on päris Vodka või mitte, sest purju jääb ikka samamoodi. Viin või Roxanne - peavalu toovad mõlemad.
Ma ju pidin seda tegema, eks.
Varsti ei ole sel enam vahet.
Sylvester otsustas surra. Ja selle peale võtame.
Venitan end aknalauale, kus kallan korraga kurgust alla pool topsi oma viina"kokteili" ja vaatan melanhoolselt, kuidas kogu maailm mu ümber veidi imelikumaks muutub. Lõpetan joomise, kui Lydia minu kõrvale istub, minu käest topsi haarab ja sealt vastikkusega lonksu võtab. Ta krimpsutab nina, ning küsib topsi häiritult uurides: "Kui depressioonis sa praegu oled?"
"Piisavalt, et end surnuks juua."
"Ainus, millele siin lõpp peale tehakse, on see jook," lausub tüdruk neutraalselt, mida ta peaaegu kogu aeg on, ning teeb minu joogile põhja peale. "Kurda siis mulle."
Vaatan teda mornilt. "Ma arvasin, et see on eemaletõukav."
Lydia vaatab mind tõsiselt. "Kas sa oled pahane? Et me niimoodi lahku läksime?"
"Ei."
"Aga mis sind häirib?"
"Rahutus." Raputan pea selgeks. "Ma lihtsalt enam ei... Saa." Lydia paneb käe mu põlvele. "Mu isa oli eelmine nädal iga päev kasiinos. Ja ma olen harjunud, kui ema mu peale karjub, aga kui ta Leah'i peale karjub ja ta nutma hakkab... Mu pere laguneb iga päev lihtsalt koost ja ma ei saa midagi teha. Ainult hullemaks."
"See ei tähenda, et muu ei saaks hästi minna," arvab Lydia.
"Jah. Aga ei lähe." Tõusen püsti ja hüppan aknalaualt maha, Lydia teeb sama. Ta paneb käed ümber minu ja hoiab mind kallistuses.
Aga kuidas saakski mul hästi minna, kui ainus tüdruk, keda ma armastan, on Roxanne.
