Taaskord leian end vastamast küsimusele, mida keegi ei küsi, kuid kahjuks pole ma kunagi suutnud tagasi hoida verbaalset kõhulahtisust, mis on mu juturada.
Allakäik algas kevadel, kui mu mõtted käisid iga päeva igal minutil kohtades, kus polnud vaja, ja mis puutusid kirjutamist minimaalselt kui üldse. Aeg möödus ja seda enam muutusin ma meeleheitlikumaks. "Kõik ju ootavad? Või ei oota? Varsti enam ei ootagi, kui ma nii pika vahe sisse jätan," korrutasin endale. Õigemini olidki need mu kirjutamist hõlmavad mõtted. Iga mööduva päevaga tundus muidugi lootusetu tagasi rajale saada, aga seda on varemgi juhtunud, see ei ole veel pöördumatu.
Muude asjade kõrvalt proovisin siiski end kirjutamislainele saada. Annet pole mul kunagi kõige rohkem olnud, aga see, mis millega ma tegelen, on ju tähtis? Mu unistus? Oma lugusid uuesti lugedes ja nende peale mõeldes tabas mind aga mõistmine, mille sarnast ma iial varem pole tundnud: see kõik ongi mõttetu.
Mõte on mulle kõik. Kui ma 11-aastaselt kirjutamisega alustasin, et oodanud ma kunagi, et saaksin luua midagi meisterlikku, või isegi kui, siis polnud see mulle eriliselt tähtsal kohal. Ma olen alati tahtnud, et mu lugudel oleks sees mõte, mingi suurema teema arendus, miski, mis tekitaks lugejas empaatiat. Miski, mida lõpetades oleks mul hea meel, et heitsin mõnele mulle olulisele teemale valgust.
Probleem on selles, et olin kogu aeg mõelnud, et kõikidest vigadest hoolimata on see mul olemas, aga ma eksisin. Isegi, kui mu peas tundus see hea moraalina, siis lõpuks ei suuda ma seda vääriliselt välja kirjutada. Mitte, et kedagi oleks algusest peale päriselt huvitanud.
Selles punktis olen kirjutamisega kohutavalt maas ja masenduses. Mis mõte üldse sellel kõigel on?
Ma teen ju seda hästi, mis ma teen? Teised ütlevad nii?
Ootused on need, mis tõmbasid igasugusele isule kirjutada lõplikult kriipsu peale. Ma pole iialgi suutnud jõuda püsivale seisukohale, et mu "looming" on hea. Vastuvõetav. Midagi, mis ei aja öökima. Samal ajal aga on kasvanud mu tutvusringkond nende inimeste seast, kes mu lugusid on lugenud, mis paneb mu õlule meeletut survet.
""Eraldunud" on seni hea, millal uus osa tuleb?" Aga nüüd tuleb mul järgmine osa veel paremini kirjutada ja juba eelmine kompis mu võimete piire... Lugedes köidetud raamatut kujuneb üldjuhul arvamus raamatust kui tervikust selle lõpus, mille jooksul on võimalus lool oma puudujääke korvata. Avaldades aga internetis n-ö "järjejutte" tuleb vaatluse alla iga peatükk individuaalselt. Olnud mitu kuud oodanud, ei saa ju see olla viletsam kui eelmine.
Kõige suurem mõrd olen aga mina ise, kes juba mustandit kirjutades kritiseerib igat sõna, mis tahab paberile ilmuda. Ma tahan olla enamat, kui shitpostide ametlik maaletooja. Mu ootused on ajaga kasvanud, aga minu oskuste kohta kahjuks sama öelda ei saa.
Niisiis, mul on mõttetud lood ja need pole piisavalt head. Miks ma enda jaoks ei kirjuta? See ju meeldib mulle? Kunst on ainus halastus mu hingele ja ometigi teeb see mind õnnetuks. Üleüldse olen ma omadega praegu suht putsis, sest mul pole mingit eesmärki olemiseks ja mul puudub tulevik ja ma magan iga päev 14-18h ja ma olen ainult ühe nädala koolis käinud.
Ma ei tea. Lihtsalt mu südant murrab näha nii palju vaeva millegagi, mida ma lõppude-lõpuks jälestan. 6 aastat kirjutamist ja nii vähe arengut.
Ma vihkan poolikuid asju, aga eelnev kogemus on näidanud, et igatsus minu järele on mööduv nähtus ja asendub üsna pea millegi paremaga. Minu peas on kõik lood olemas ja mulle sellest hetkel piisab. Kahju on ainult sellest, et nendest kellegagi rääkida ei saa.
Väike kõrvalteema on see ka, et igasugune community support on Wattpadis haletsusväärne. Tunnistan ise, et julgustava tagasiside puudumine mängis selles otsuses ka oma rolli (MITTE SINA TRIINU). See ei ole aga eriline näitaja, kuna harva piisab mulle sellest, mis mul juba olemas on.
Teinud otsuse 17-aastaselt alla anda avalikuks, hakkas mul kummaliselt kerge. Veel üks asi vähem, mida kaotada. See on kurb, aga see pole mulle veel kohale jõudnud, kuna elan pideva eitamise seisundis ning lisaks sellele tuleb mul olla keegi, kellel ei tohi olla negatiivseid tundeid. Ärge minu pärast muretsege. Ma pean tegelikult üsna hästi vastu.
Ma lugesin just Wattpadis ühte luuleraamatut. Kriitik minus teab, et sõnakasutus ja muu luulejura polnud seal kuigi peenetundeline ja omapärane ja tuhat paska veel, mille eest ma end alati vihkan, aga sellest hoolimata oli mõte mulle selge ja see mõte oli ilus. See viis mind tagasi enda kirjandustee algusesse, kus ma lihtsalt tahtsin teha midagi lihtsat ja siirast ja kus polnudki oluline, kuidas ma seda teen. Ma polnudki ju õeti keegi.
Proovin olla rohkem nagu see 12-aastane tatike, kes kirjutas särasilmselt igasugustest murdogeridest topeltenesetapuni, sest tuleb välja, et mul on temalt niimõndagi õppida.
Selge on see, et ma ei saa kirjutamisest igavesti eemal olla, kuna lubasin Triinule "Vaikust" kirjutada. Eks ole näha, mis sellest saab. Olen isegi suutnud viimastel päevadel vastumeelsust kirjutamise vastu eemale tõugata, aga hiljutise süngmusekäigu tõttu mu elus on olnud üsna raske keskenduda.
See tekst on nii struktueerimata ja tahtmatult soolane, aga las ta siis olla. Võib-olla on see esimene asi sellel aastal, mille kirjutasin päriselt endale.
Allakäik algas kevadel, kui mu mõtted käisid iga päeva igal minutil kohtades, kus polnud vaja, ja mis puutusid kirjutamist minimaalselt kui üldse. Aeg möödus ja seda enam muutusin ma meeleheitlikumaks. "Kõik ju ootavad? Või ei oota? Varsti enam ei ootagi, kui ma nii pika vahe sisse jätan," korrutasin endale. Õigemini olidki need mu kirjutamist hõlmavad mõtted. Iga mööduva päevaga tundus muidugi lootusetu tagasi rajale saada, aga seda on varemgi juhtunud, see ei ole veel pöördumatu.
Muude asjade kõrvalt proovisin siiski end kirjutamislainele saada. Annet pole mul kunagi kõige rohkem olnud, aga see, mis millega ma tegelen, on ju tähtis? Mu unistus? Oma lugusid uuesti lugedes ja nende peale mõeldes tabas mind aga mõistmine, mille sarnast ma iial varem pole tundnud: see kõik ongi mõttetu.
Mõte on mulle kõik. Kui ma 11-aastaselt kirjutamisega alustasin, et oodanud ma kunagi, et saaksin luua midagi meisterlikku, või isegi kui, siis polnud see mulle eriliselt tähtsal kohal. Ma olen alati tahtnud, et mu lugudel oleks sees mõte, mingi suurema teema arendus, miski, mis tekitaks lugejas empaatiat. Miski, mida lõpetades oleks mul hea meel, et heitsin mõnele mulle olulisele teemale valgust.
Probleem on selles, et olin kogu aeg mõelnud, et kõikidest vigadest hoolimata on see mul olemas, aga ma eksisin. Isegi, kui mu peas tundus see hea moraalina, siis lõpuks ei suuda ma seda vääriliselt välja kirjutada. Mitte, et kedagi oleks algusest peale päriselt huvitanud.
Selles punktis olen kirjutamisega kohutavalt maas ja masenduses. Mis mõte üldse sellel kõigel on?
Ma teen ju seda hästi, mis ma teen? Teised ütlevad nii?
Ootused on need, mis tõmbasid igasugusele isule kirjutada lõplikult kriipsu peale. Ma pole iialgi suutnud jõuda püsivale seisukohale, et mu "looming" on hea. Vastuvõetav. Midagi, mis ei aja öökima. Samal ajal aga on kasvanud mu tutvusringkond nende inimeste seast, kes mu lugusid on lugenud, mis paneb mu õlule meeletut survet.
""Eraldunud" on seni hea, millal uus osa tuleb?" Aga nüüd tuleb mul järgmine osa veel paremini kirjutada ja juba eelmine kompis mu võimete piire... Lugedes köidetud raamatut kujuneb üldjuhul arvamus raamatust kui tervikust selle lõpus, mille jooksul on võimalus lool oma puudujääke korvata. Avaldades aga internetis n-ö "järjejutte" tuleb vaatluse alla iga peatükk individuaalselt. Olnud mitu kuud oodanud, ei saa ju see olla viletsam kui eelmine.
Kõige suurem mõrd olen aga mina ise, kes juba mustandit kirjutades kritiseerib igat sõna, mis tahab paberile ilmuda. Ma tahan olla enamat, kui shitpostide ametlik maaletooja. Mu ootused on ajaga kasvanud, aga minu oskuste kohta kahjuks sama öelda ei saa.
Niisiis, mul on mõttetud lood ja need pole piisavalt head. Miks ma enda jaoks ei kirjuta? See ju meeldib mulle? Kunst on ainus halastus mu hingele ja ometigi teeb see mind õnnetuks. Üleüldse olen ma omadega praegu suht putsis, sest mul pole mingit eesmärki olemiseks ja mul puudub tulevik ja ma magan iga päev 14-18h ja ma olen ainult ühe nädala koolis käinud.
Ma ei tea. Lihtsalt mu südant murrab näha nii palju vaeva millegagi, mida ma lõppude-lõpuks jälestan. 6 aastat kirjutamist ja nii vähe arengut.
Ma vihkan poolikuid asju, aga eelnev kogemus on näidanud, et igatsus minu järele on mööduv nähtus ja asendub üsna pea millegi paremaga. Minu peas on kõik lood olemas ja mulle sellest hetkel piisab. Kahju on ainult sellest, et nendest kellegagi rääkida ei saa.
Väike kõrvalteema on see ka, et igasugune community support on Wattpadis haletsusväärne. Tunnistan ise, et julgustava tagasiside puudumine mängis selles otsuses ka oma rolli (MITTE SINA TRIINU). See ei ole aga eriline näitaja, kuna harva piisab mulle sellest, mis mul juba olemas on.
Teinud otsuse 17-aastaselt alla anda avalikuks, hakkas mul kummaliselt kerge. Veel üks asi vähem, mida kaotada. See on kurb, aga see pole mulle veel kohale jõudnud, kuna elan pideva eitamise seisundis ning lisaks sellele tuleb mul olla keegi, kellel ei tohi olla negatiivseid tundeid. Ärge minu pärast muretsege. Ma pean tegelikult üsna hästi vastu.
Ma lugesin just Wattpadis ühte luuleraamatut. Kriitik minus teab, et sõnakasutus ja muu luulejura polnud seal kuigi peenetundeline ja omapärane ja tuhat paska veel, mille eest ma end alati vihkan, aga sellest hoolimata oli mõte mulle selge ja see mõte oli ilus. See viis mind tagasi enda kirjandustee algusesse, kus ma lihtsalt tahtsin teha midagi lihtsat ja siirast ja kus polnudki oluline, kuidas ma seda teen. Ma polnudki ju õeti keegi.
Proovin olla rohkem nagu see 12-aastane tatike, kes kirjutas särasilmselt igasugustest murdogeridest topeltenesetapuni, sest tuleb välja, et mul on temalt niimõndagi õppida.
Selge on see, et ma ei saa kirjutamisest igavesti eemal olla, kuna lubasin Triinule "Vaikust" kirjutada. Eks ole näha, mis sellest saab. Olen isegi suutnud viimastel päevadel vastumeelsust kirjutamise vastu eemale tõugata, aga hiljutise süngmusekäigu tõttu mu elus on olnud üsna raske keskenduda.
See tekst on nii struktueerimata ja tahtmatult soolane, aga las ta siis olla. Võib-olla on see esimene asi sellel aastal, mille kirjutasin päriselt endale.
