Kesk ööd on nii vaikne, et vaikusel hääl. Külmas valgusvihus seistes olen peaaegu haavatav, peaaegu kättesaadav, peaaegu teadmatu.
Olen üksi.
Illusioonid tähtsatest mõtetest purustab üksainus tume siluett, kes mu ukseklaasi tagant mööda jookseb. Siis peatub. Paneb oma pikad tumedad sõrmed klaasile. Jõllitab. Näotu.
Järgmise silmapilguga ei oska ma eristada varju pimedusest, milleks ta on nüüd saanud ning millena mu koridorides paksult ringi hõljub. Võtab mu toast väljudes oma rüppe.
Hingan pimedust sisse. Hommikuks jääb minust fassaad.
