Olivia ja Roman

Laua külge kleepunud vanad supiplekid on enda külge kogunud tolmu ja karvu, mis tekivad õhku justkui müstilisest tühjusest. Inimhäälte müra on atmosfääri segunenud lämbe kalalõhnaga. Ma ei tea, kelle jaoks nad seda toitu teevad, sest ma ei näe kedagi seda söömas. Igal ühel on kaasas enda toit, enda seltskond, igaüks üritab endale kohta leida. Siin pole kunagi olnud "kõiki", vaid ikka "igaüks". Tunnen, et Metsiku Lääne aeg ei olegi kunagi lõppenud.

Üle ääre ajav prügikast kolksub iga kord vastu mu lauda, kui keegi uksest sisse astub. Mu kõrval on aken, kuid selle taga kõrvalhoone hallitav sein. Liza istub oma sõpradega aknalaual nii, et õrn valgus ta särama paneb. Viin kartliku pilgu tagasi lauale. Ellujäämise põhimõte on teada, kus su koht on.

"Olivia? Kas tohib?"

Jälgin haaratult enda kõrval seisvat poissi. Kuulen esimest korda ta häält, mis lummab mind rohkem, kui ma olen suutnud ette kujutada. Täpselt mõistmata, mida ta küsis, noogutan. Ta istub mu kõrvale ja ta silmade tuli on justkui ta palgele kumanud päikse peegeldus. Ta on kõige ilusam.

Ta ulatab mulle üle laua oma käe. "Roman," ütleb ta, "kunstist."

Võtan kohmetu naeratusega ta käe vastu. "Olivia... West... Reaalist."

"Oi..." Roman muigab. "Sa tundusid eemalt rohkem nagu kunstiinimene." Noormees muutub näost valgeks. "Mitte, et ma oleksin... Või raamatukogus... Tähendab..."

Naeratan malbelt. "Vanemate otsus. Tead ju küll, kui arstiks või advokaadiks ei saa..."

Roman turtsatab heatujuliselt ja pakib lahti oma lõuna. Tundmatu bändi logoga T-särk on talle kui selga valatud; laua alla pilgu heites avastan ta kulunud ketsid, mis paistavad sellised olevat stiilivalikuliselt. Teda ümbritsevas salapärases õhustikus heljus suitsune nelkide lõhn. Ta on minu moodi, aga ta on igas mõttes.. rohkem.

Roman paneb oma võileiva karpi tagasi. "Sa istud siin tavaliselt selle poisiga. Kus ta täna on?" räägib ta sujuvalt.

"Chandler? Ma ei tea. Kodus vist."

Ta jälgib mind kaalutlevalt. "Ta on su poiss?"

"Naaber."

Roman ohkab kergendunult ja lausub: "Okei."

"Okei?" naeran ma.

"Okei!" noogutab Roman ja viib häbelikult pilgu maha. "Ma parem ei ütle enam midagi," seletab ta laia naeratusega ja tõuseb püsti. "Näeme, Olivia!"

Näeme, Roman.

Viperidae

Muutsin enda blogi nime, kirjeldust ja kujundust. Leian, et selle praegune olek on kooskõlas minu loomuse ja blogi sisuga. Tänan siinkohal ka Triinut, kes aitas mul selle kõigega tegeleda.

Miks on blogi nimi Viperidae, on igaühe enda lahtimõtestamiseks. Võin öelda, et kõik variandid on õiged. Selle pärast see nimi mulle meeldibki.

Btw kas ma olen ka kunagi öelnud, et mulle meeldivad maod?

Küll oled püüdnud

Küll oled püüdnud mind köita

su pärlkäte vahele

Küll oled lubanud sõita

ilmamere vahule

Küll oled loonud luulet,

mis peaks mu hinge matma

Küll oled rääkind' suurelt:

su lunastus saaks katta

Küll olen tahtnud kullakätt,

kuid sul need roostetavad

Küll võlub kunstimeel eestkätt,

kuid su laulud tulevabad

Küll vallatlevad mereveed,

kuid su ookean täis on karvu

Küll olen otsind' pääseteed,

kuid ei vaja sinu armu

Küll olen otsind' armastust,

mis paitaks minu meeli

Kuid ainult see, kes armastab,

see tõmbab hingekeeli

TMB

Head emakeelepäeva, mu väiksed sarvesaiad.

"Mis toimub, Helena?" - J

Kus ma kolanud olen? Kas ma olen surnud või eneseotsingutel kaugel Tiibeti mägedes? Või on mu kadumisel palju koletumad tagamaad? Kas kõik, mis minust järele jääb, on emo blogi uuendused 2016. aastast?

Ei. Ma olen tagasi. Mida ma tegin? Ma lihtsalt ei leidnud midagi huvitavat, millest kirjutada, aga kuna Triinu oli nii lahke ja juhtis mu tähelepanu sellele, et maailmas leidub siiski paar inimest, kes mingil ajuvabal põhjusel mu postitustest veel huvituvad, siis siin ma olen.

Lisaks sellele on mul esimest korda elus päriselt aega (või siis pigem võimalusi) väheseks jäänud. Olen väga palju aega panustanud kirjandusvõistluse raamatusse "Eraldunud", lisaks sellele on mul Wattpadis veel neli pooleliolevat raamatut + ma tegelen ka projektidega, mida ei ole veel kuskil üleval. Üks suurimatest on koostööraamat Aksliga, aga sellest tuleb juttu mõnes tulevases postituses!

Mis ma veel olen teinud? Korraldame siin vaikselt maailma parimat pidu aka Eesti Wattpadarite Kokkutulekut. Sellega seoses tuleb varsti palju möllu, nii et stay tuned :D

Olen suutnud gümnaasiumis endale mingi sotsiaalelugi hankida. Samuti elasin ma üle suunatutvustuskursuse mapi esitamise tähtaja. Mul tuli omaenda laiskuse tõttu teha kolme kuu töö mõne päevaga. Ma suutsin seda ja ainult väikse ajukahjustuse hinnaga! See on ka põhjus, miks ma see nädal ei ole midagi uuendanud, vaid ainult blogin.

Siin ma olen: energiast tühi ja traumeeritud möödunud nädalast, aga täis tegutsemisvalmidust ja armastust selle vastu, mis ma teen! Teate, kui te leiate endale midagi, mida te armastate, siis tehke seda elu lõpuni ja täiel rinnal. Sära püsib silmas ja süda jääb soe.

Triinu on külas vol [see toimus pool aastat tagasi ja ma ei mäleta enam]

Nüüdseks on mälestus Triinu oktoobrikuisest külaskäigust üsnagi hääbunud, aga mis tuleb alustada, tuleb ka lõpuni viia. Kui ma mõne muu korraga sassi ei aja, siis esimesed tunnid kodus möödusid minu loomingu esitamisega Triinule, millle käigus mu nägu endiselt tõmbles. Seejärel suundusime mu vanemate magamistuppa. Neil on killer helisüsteem ja kui ma siis otsustasin telefoni kõlaritega ühendada ja külalisele Two Feet'i lasta, sain ma sellest rikastatud bassist täistabamusel kõrvaorgasmi. (Tavaliselt sellises korralikus kristlikus blogis niimoodi vanduda ei taha, aga asju tuleb öelda nii, nagu need on.)

Vaatasime õhtul ühte parimat thriller'it üldse: "The Machinist". Soovitan siiralt kõigile, kellele meeldivad hästi läbi mõeldud, kaasahaaravad ja tugeva atmosfääriga filmid.

Öö möödus... Huvitavalt. Ma ei tea, miks ma võtsin vastu otsuse, et Triinu magab põrandal ja mina diivani peal. Istusime siis poole ööni ta madratsi peal, kuulates muusikat mu pisikesest JBL kõlarist, üdini lummatud meie nina all toimuvast valgusmängust. Teate küll neid vidinaid, mille seest tuleb hästi palju "karvakesi", mille otsas väiksed tuled on? :D Jõllitasime seda mitu tundi, liigutasime erinevatel viisidel, lõime valgusmustreid. "Ma tripin ära," võis mu suust kuulda igal lauluvahetusel, mispeale Triinu vaikselt nõustumist üles näitas.

Kõige meeldejäävam selle kohtumise juures oli aga ärkamine.

Ma tundsin juba, et midagi nagu häirib mind, mille peale mul tuleks ärgata. Mingi kosmiline jõud, mis röövib mind mu magusast unest. Teatud magus pingeline oht. Midagi on lahti.

Avasin aeglaselt silmad selleks, et näha tüdrukut, kes rätsepistes enda madratsil istus ning mind jõllitas. Kõige pealt ehmusin, siis tundsin kohmetust, et Triinu mu padjanägu näeb. Siis pahandasingi, et miks ta vaatab mind, kui ma magan, mispeale ta selgitas, et ta tundis, et ma hakkan ärkama. :D Kindlasti, Triinu. 

Loo moraal on selles, et mul ei ole elu ja kui keegi mu blogi lugedes mõtleb, et talle kõlbaks minuga paar sõna juttu puhuda, siis HMU :D Mu Wattpad on endiselt THE_MOCKINGBIRD