Ma ei tea kedagi peale Triinu enda, kes seda postitust loeks.
Kui seda loeb mõni salajane stalker, it's cool, lähme jalutame Emajõe ääres ja vaatame minu pool õudukaid.
Septembrist alates käin ma gümnaasiumis ja kultuurikallakuga klassis. Kui see ei kõla nagu peen kunstiinimese jutt, siis ma ei tea, mis kõlab. Kultuuriklass! Arheoloogia ja draama! Näitering, rahvatants ja koor! Mind on tabanud kultuuripalavik ja ühtlasi ka kultuurišokk. See kool on täis nohikuid, kes on kõik minu tüüpi nohikud. Vähemalt nii olen ma endale leidnud.
Ma pole veel leidnud paremat inimest kui Triinu, kellega jagada joovastust kunstist ja kirjandusest. Tundsin suurt vajadust ta endale Tartusse kohale toimetada, sest peal on vaja igasugustest asjadest puhkust ja mul oli seda tegelikult väga vaja. Mul pole kedagi teist, kellega saaksin nendest asjadest rääkida.
Plaanid olid mul vägevad. Mõtlesin, et olgu ta siin kaks päeva! Kahe tunniga ei jõua midagi ja öösel oleksid meie magades veedetud tunnid üürikesed. Hiljem ei jõudnud ikkagi pooli asju teha.
Loomulikult algas kõik nii, nagu minu puhul ikka algab: hiljaks jäämisega. Oleksite te vaid näinud, kuidas ma bussipeatusesse jooksin, nagu võitsleks Olümpial Eesti kulla eest. Hädavaevu ja paksu astmaatiku kombel hingeldades jõudsin siiski linnaliini bussile, mis mind õigeks ajaks kesklinna viis.
Bussijaamas oli depressiivne meeleolu ja see oli täis vanainimesi ja asotsiaale nagu perearstikeskuses.
Näinud, et Triinu on oma bussi pealt viimaks maha tulnud, hakkasin teda nähes kohe naeratama. Mitte armsas mõttes, vaid "Appi, miks mu nägu tõmbleb, see ei ole naljakas, miks ma nii awkward olen, ma lubasin endale, et ma pole seekord nii awkward!" Aga plaanid plaanideks.
Läksime traditsioonide kohaselt Papa Pizzasse sööma, mis esialgu veel kinni oli. Aja sisustamiseks käisime kaltsukas ning seejärel naasesime oma sanktumisse. OTSELOOMULIKULT hakkasin ma lollitama ja kallasin oma klaasi Triinu närvikõdiks WAY liiga palju kalja. Kuna laud oli kaldus, siis nirises ohtralt kalja Pappa Pizza valge liniku peale... Vahetasin liniku kõrvallamava puhta vastu ning asetasin märjale plekile salvrätikualuse. See kõik oli nagu mõnes märulifilmis, kuna teenindaja võis iga hetk meie juurde tulla. See oli nagu laiba petimine vms.
Tahtsime minna Nooruse galeriisse, aga see oli just SELLEL päeval erandkorras kinni. Läksime siis mingisse teise kohta, kus pidime jällegi ukse taga ootama, sest see polnud veel avatud. Seal oli mingi patriootlik fotonäitus ja mingi imelik liiv keset tuba. Kas nii ei saa enamikke näitusi kokku võtta? Ma ei tea, võib-olla mitte.
Toidupoest ostsime igast kola, millest pool jäi üle.
Edasi on kõik hägune...
Et teada saada, mis edasi saab, peate edasi lugema ;) (sest autor on liiga laisk, et ühte normaalset postitust teha ja loodab saada rohkem kasumit väljavenitatud hakitud contenti pealt). :) Kui 2 laiki ja 1 kommentaar, siis tuleb uus osa. VOTE COMMENT SHARE
