9.b

Kuna olen 8. klassi õpilane, siis tuleb mul sellel õppeaastal mäele saada loovtööga. Mina uurin enda loovtööna, millised on eelarvamused satanismi kohta 9. klasside õpilaste jaoks ja millistesse müütidesse usutakse.

Täna käisin 9.b klassis. Jagasin küsimustikud laiali ja küsimuste all oli kirjas:

"Siia kirjuta, mida tead veel satanismist, mida oled kuulnud ja mida sellest arvad."

Paljud said ruttu valmis ja avastasin, et selle viimase "ülesande" alla olid suht kõik kirjutanud "ei tea midagi" või jätsid lihtsalt tühjaks. Ma siis korrutasin veelkord üle: "Te ei pea midagi sellest teadma, lihtsalt mis teile seondub sellega." Tõin näite: "Noh, näiteks, et satanist kuulab metal muusikat."

Siis üks poiss, kes seda veel täitis, tegi mulle silma ja küsis minu käest, et kas mina kuulan metal muusikat. Ma vastan, et jah? :D

Pärast, kui ma küsimustikud kokku korjasin, siis ma lugesin, mis ta mulle sinna kirjutanud oli. Ta pani lehele enda nime, enda facebooki ja alla kirjutas pika listi enda lemmik metal bändidest. Ja kõige lõppu telefoninumbri wtf :'D

Jah.

Elu läheb keeruliseks...

Leian end rasketest aegadest... Keegi ei märganud, et ma kaks päeva kadunud olin ja ma olen rattalukuga arvutitooli küljes kinni.

Aidake.

Oliivid, õuduste kala ja minu memuaarid

Ühes postituses mainisin mööda minnes ühte kohutavat kala. Tahaks selle loo nüüd ära rääkida.

Ma võisin olla kuskil nelja-viiene, kui see kohutav terror mu hinge igaveseks armistas. See oli vist mu vanaisa naise sünnpäeval, kui me kõik istusime rõõmsalt sünnipäevalauda ja oli tore. Ja siis.. Mu elu muutus. Jäädavalt.

Ma nägin seda. Ta vaatas mind vastu enda elutute punnis silmadega. Anudes abi, samal ajal mind tappa soovides. Jah. Kandikul oli kala. Söömiseks. Pistsin nutma. See kala oli kõige hirmsam asi, mida ma oma elus näinud olin.

Mu ema võttis oliivi, mis oli kaunistuseks kala silma asemel ja ütles mulle julgustavalt: "Näe, Helena, ei ole midagi. See on ainult oliiv."

Ja ta sõi selle ära.

Kas minu elus polnud juba piisavalt hirmu ja kannatusi? Hakkasin veel hullemini nutma ja varjusin nende maiste õuduste eest laua alla. "Emme sõi kala silma ära! Emme sõi kala silma ära!" kordasin ma agoonias vaeveldes. See sündmus kummitab mind tänase päevani...

Ei, aga päriselt. Miks mu ema arvas, et see rahustab mind maha? Ja pealegi ma vihkan oliive peaaegu sama palju kui kalasilmi, seega see ei oleks eriti aidanud. :D

#DramaticStoryTellingOnPoint

Ema rektis (?)

Täna on mu isal sünnipäev. Mu õed (Sirts ja Erle) on praegu ära. Erle õpib juba mitu aastat Soomes, SIBAs, aga Sirts on praegu Brüsselis. Viimaste sündmuste tõttu ei jõudnud ta tänaseks koju, aga temaga on kõik korras, lihtsalt loodan, et ta varsti koju saab.

Igatahes, nende poolt oli ka isale midagi. Erle poolt andis ema isale suure Kalevi šokolaadi ja Sirtsu poolt tuli üks ÜÜRATU suur ja ilus punane õun. Mu ema lausus selle peale: "Näe, kaks õde."

"Jah. Kohe näha, kes on siin pikk Hermann ka kes paks Maragreeta," naljatasin seepeale mina.

Mu ema vastas: "Hah, paks Margareeta. Siis oled sina neitsitorn."

Well played. Shot's were fired. #rekt #savage