Tänane päev (ehk saatuslik 2. aprill) on juba öösse suundumas. Mul närvid on suhteliselt läbi tossanud, aga täna on ikka igasuguseid asju juhtunud ka.
Hommikul äratas ema mind üles ja ütles, et mune värvima! Pöörasin selle peale venna eeskujul lihtsalt teist külge, kuigi südames teadsin, et mingi aeg ma ikkagi lähen. Mõne aja pärast tuli mu ema minu tuppa tagasi ja hakkas minult tekki pealt tirima. Ma vaatasin teda täiega ehmunult ja tema vaatas mind vastu ka. Ta alles siis sai aru, et ma voodis olen. Ta tahtis mu tekikotti ära võtta, et see pessu panna ja lina ka. Ma voolasin põrandale ja veetsin seal järgmised pool tundi, sest ei viitsinud enam tagasi voodisse minna.
Lõpuks korjasin ma enda laisa keha kokku ja panin end korralikult kodukombel riidesse: katkised teksad, millel tagumikul suur auk, mistõttu on nad kandmiskõlbmatud (vähemalt väljaspool kodu). Selga ikka mingi suvakas T-särk ja pähe panin ühe hästi nunnu karvase mütsi. Mulle vahel nii meeldib mütsiga kodus olla. Läksin siis kööki ja oh-oh-hoo: ei ole mune, värve, ega üldse kedagi. Well played, emps.
Kirjutasin enda kirjandusvõistluse loole uue osa valmis ja otsustasin seejärel koristama minna. Reaalsuses ma lihtsalt logelesin ringi ja sõin. Siis ma ikkagi võtsin kätte ja otsustasin midagi tõsiselt ette võtta. Ma nägingi tõsist vaeva, et seda moosipurki kätte saada, ja lõpuks sõin ka ikka tõsiselt palju.
Mul tuli päris suur tantsimise tuju, mille peale ma hakkasingi ringi tõmblema. Läksin märjale rõdule harjutama ühte bollywoodi kava, mida eile trennis õppinud olin. Lõpuks esitasin seda ka oma emale ja isa tuli ka vaatama. Selle peale küsis isa lolli nägu tehes: "Kas sul pidigi selline nägu olema?" Ei.
Lõpuks värvisin ma ära ka munad ja otsustasin jooksma minna. Jooksin enda sõbranna poole ja viisin talle kaks muna. Jooksin edasi oma teise sõbranna juurde, aga tema vend tuli uksele. Laura on maal. Ma olin nii pettunud, et mõtlesin ise selle muna ära süüa, aga siis mulle meenus, et ma ei söö muna. Milline ebaõnn.
Nüüd tuleb päeva kõige hullem osa. Ma sain ühe inimese peale ilgelt vihaseks, aga ta ei tohtinud seda teada. Üritasin siin arvuti taga oma viha siis maandada, et ma tema peale n-ö karjuma ei hakkaks (kuna vestlus oli neti teel). Ma võtsin kärbselapatsi ja tegin sellega metsikuid asju. Lõpuks tuli sellelt vars küljest ära. Vähemalt rahunesin maha. Vihane olin ma ikka ja ühel hetkel ma lihtsalt võtsin selle lapatsi varre ja hakkasin end sellega peksma. Lõbusad ajad.
Hommikul äratas ema mind üles ja ütles, et mune värvima! Pöörasin selle peale venna eeskujul lihtsalt teist külge, kuigi südames teadsin, et mingi aeg ma ikkagi lähen. Mõne aja pärast tuli mu ema minu tuppa tagasi ja hakkas minult tekki pealt tirima. Ma vaatasin teda täiega ehmunult ja tema vaatas mind vastu ka. Ta alles siis sai aru, et ma voodis olen. Ta tahtis mu tekikotti ära võtta, et see pessu panna ja lina ka. Ma voolasin põrandale ja veetsin seal järgmised pool tundi, sest ei viitsinud enam tagasi voodisse minna.
Lõpuks korjasin ma enda laisa keha kokku ja panin end korralikult kodukombel riidesse: katkised teksad, millel tagumikul suur auk, mistõttu on nad kandmiskõlbmatud (vähemalt väljaspool kodu). Selga ikka mingi suvakas T-särk ja pähe panin ühe hästi nunnu karvase mütsi. Mulle vahel nii meeldib mütsiga kodus olla. Läksin siis kööki ja oh-oh-hoo: ei ole mune, värve, ega üldse kedagi. Well played, emps.
Kirjutasin enda kirjandusvõistluse loole uue osa valmis ja otsustasin seejärel koristama minna. Reaalsuses ma lihtsalt logelesin ringi ja sõin. Siis ma ikkagi võtsin kätte ja otsustasin midagi tõsiselt ette võtta. Ma nägingi tõsist vaeva, et seda moosipurki kätte saada, ja lõpuks sõin ka ikka tõsiselt palju.
Mul tuli päris suur tantsimise tuju, mille peale ma hakkasingi ringi tõmblema. Läksin märjale rõdule harjutama ühte bollywoodi kava, mida eile trennis õppinud olin. Lõpuks esitasin seda ka oma emale ja isa tuli ka vaatama. Selle peale küsis isa lolli nägu tehes: "Kas sul pidigi selline nägu olema?" Ei.
Lõpuks värvisin ma ära ka munad ja otsustasin jooksma minna. Jooksin enda sõbranna poole ja viisin talle kaks muna. Jooksin edasi oma teise sõbranna juurde, aga tema vend tuli uksele. Laura on maal. Ma olin nii pettunud, et mõtlesin ise selle muna ära süüa, aga siis mulle meenus, et ma ei söö muna. Milline ebaõnn.
Nüüd tuleb päeva kõige hullem osa. Ma sain ühe inimese peale ilgelt vihaseks, aga ta ei tohtinud seda teada. Üritasin siin arvuti taga oma viha siis maandada, et ma tema peale n-ö karjuma ei hakkaks (kuna vestlus oli neti teel). Ma võtsin kärbselapatsi ja tegin sellega metsikuid asju. Lõpuks tuli sellelt vars küljest ära. Vähemalt rahunesin maha. Vihane olin ma ikka ja ühel hetkel ma lihtsalt võtsin selle lapatsi varre ja hakkasin end sellega peksma. Lõbusad ajad.
